Friday, October 5, 2018

Neljas kiri isale


Mu kallis isa!

Ma nii väga igatsen praegu sind, kuigi tunnen, et sa oled kohal ja hoiad. Kõik ajab nutma.

On viimane päev ja rongini üle kaheksa tunni aega. Pidi olema tundramatka päev, aga sajab, seega pole meil ka midagi teha. Vale. Me saame lamada soojas hotellitoas ja mõelda ning kirjutada.

Nüüd me teame täpselt, millistes laagrites ja kui kaua sa olid. Loodan, et mõnigi me sammudest sattust sinu jalajälgedele.

Mind hämmastas väga, et sind Eestis nii kaua kinni hoiti – seitse ja pool kuud. Siia toodi alles juunis 1945, kui sõda juba läbi. Sõit kestis kaks kuud. Suvel õhu- ja veepuuduses. Paljud surid teel.

Tunnen, et ma pole siin esimest korda. Iga rakk minus justkui mäletaks... Nüüd tahaks ainult koju. Palun hoia meid ka tagasiteel!

Sina olid tugev ja jõudsid koju. Ema armastas ikka rõhutada, et tänu tema saadetud pakkidele. Sa olevat kirjutanud, et kui pakke ei saa, siis ellu ei jää. Kord oli leib pakis hallitama läinud ja sa viskasid selle ära. Emale jäi okas hinge. Ega elu kodumaalgi kerge olnud. Neid pakke saadeti oma suu kõrvalt. Keegi veel näljasem oli hallitanud leiva siiski ära söönud...

Andke andeks, ema ja isa, et viskasime prügikasti väikese tükikese võid ja leiba. Need oleksid võinud tookord kellegi elu päästa. Hinges on ääretu kurbus ja igatsus ja silmis nii palju pisaraid....

Kallistan kõvasti!

Anneli

12-36-29-09-2018



No comments:

Post a Comment