Tuesday, October 30, 2018

Kuuekümne seitsmes paralleel

Sain raamatu postkastist. Pidin selleks ekstra jalgsi järele minema, aga noh, liikumine on ju ilu ning tervise pant. Õnneks ei pea ma parandustega raamatut jooksma postitama. Parandusi oli vähe, saatsin need sõnumina.

Nüüd on enam-vähem kindel, et mul 3. novembri luuleõhtul raamat olemas on. KUI kirjastaja ikka kohale tuleb ja kaasa võtab. On lubanud. Meest sõnast.

Muidu on jama. Koeraga. Ta on palju aktiivsem kui enne kastreerimist, sest saab vähe õues olla ja siis ka ainult rihma otsas.

All köögis on kallid puidust kapinupud küljest näritud ning eile tõmbas ta suure minust kõrgema  külmkapi (tühja) juhet pidi seina äärest eemale. Esiteks olin üllatunud, et ta üldse selle juhtme kätte sai ja pistiku otsast ära näris. Olin enda teada osavasti ära peitnud.

Küllap käpaga kiskus kapi vahelt. Issand, ta oleks selle kapi endale peale võinud tõmmata ju! Valuvaigisti on otsas, rahustit on veel natuke ja antibiootikume saab.

Ei jõua homset ära oodata, et saaks arstitädiga nõu pidada. Midagi on valesti. Haavaga. Oh jumal küll, läheks kõik nüüd lõpuks hästi. Paraneks see haav ja saaks looma vabalt jooksma lasta.

Ei jõua ära oodata.

No comments:

Post a Comment