Thursday, October 4, 2018

Kolmas kiri isale


Armas isa!

Olemegi kohal! Esimene öö Vorkuta hotellis magatud. Ega ma veel hästi magada saanud, aga ehk järgmisel ööl. Kole vara läks valgeks. Kahjuks ei mäleta midagi sinu räägitud juttudest sõidu kohta. Ma ei tea isegi, millal sind Eestist ära viidi. Küllap siis, kui ülestunnistus lõpuks välja peksti. Kodumaa reetmise kohta. Seda mäletan, et sa ütlesid peksjatele: „OMA kodumaad mina reetnud pole!“

Oh, ilmaasjata lasksite end peksta ja piinata, aga saan aru, et teil oli veel lootus õiglusele. Tean, et olid Tartus Riia mäe selle maja keldris, kus palju aastaid hiljem su oma minia parteifunktsionärina töötas. Irooniline. Nagu seegi, et su poeg nõukogude armeed teenides Vorkutasse vangivalvuriks saadeti. Saatusel on ikka suurepärane huumorimeel.

Siis olid Tallinnas Pagaris, vist ka Lasnamäel ja lõpuks Patareis. Vat Patareisse ma oma jalga küll ei tõsta. Neisse seintesse salvestunud negatiivset energiat ei taha ma tunda. Ka siiasõidul tundsin aeg-ajalt surmahirmu ja nägin õudusunenägusid. Rongis hakkas väga halb – oksendasin ja värisesin. See pidigi ju kannatusreis olema.

Tundsin, justkui oleksid etteheitvalt öelnud: „Mis te sinna Venemaa põhja lähete!?“ Sina ei tahtnud kunagi tagasi.

Küll mina palvetasin Kõigevägevama ja sinu ja ema poole ja kohale te meid aitasite. See on alles pool. Tahaks elusalt ka koju tagasi saada.

Rongis pidin silmad kinni lamama, et oleks kergem liikumist taluda. Nii ma suurt välja ei näinudki, ainult peatuste ajal, aga piisas sellestki. Meeletult kõrge raudteetamm, kus iga liipri all mees, nagu sa tavatsesid öelda, ja ümberringi lõputu sügisvärvides tundra. Võimas vaatepilt! Just selline: „Kuhu seal põgeneda oli, ümberringi sadu kilomeetreid lagedat!“

Katsume nüüd leida jälgi laagritest. Tunnen, kuidas su vaim kaitseb meid! Aitäh, isa!

Anneli ja Liisbet

6-36-24-09-2018

hotell Vorkuta

No comments:

Post a Comment