Saturday, October 27, 2018

Hoopis üks teine koer

Tuli mul praksub mõnusasti pliidi all. Laman üksi, läppar põlvedel. Keegi ei talukski mind ja mina vajan üksindust. Olen tige, närviline, laisk ja veel sada negatiivset omadust.

Mu armas mees ja Liisbet viisid koera operatsioonile. Ruunamisele. Kuigi koerte puhul nii ei öelda, aga mulle tundus see ainsa sobiva sõnana. Kaks vanainimest ei tuleks enam toime suht suure suguküpse koeraga, kui sellel hormoonid möllama hakkavad.

Loodame, et ta on rahulikum ja koduhoidvam, kuigi jahiinstinkt jääb ikka alles. Aga see metslooma jälje ülesvõtmine (mis võib ka kodust kaugele viia) on siiski lühiajalisem ning juhuslikum kui sugutung.

Ja ma siin nüüd muretsen, et kuidas kõik olema saab pärast oppi. Aga mis see ettemuretsemine ikka aitab. Küllap me näha saame.

Kui ma vaatan kõike seda tralli, mis käib koerte ja kasside ümber, siis mulle tundub, et üle pingutatakse. Kui loom on ikka liiklusavariis või muul moel väga palju haiget saanud, tuleks ta magama panna, mitte teha mitmeid operatsioone ja paigaldada kunstjalgu ning kulutada tuhandeid eurosid.

Samas. Inimesed on valmis panustama pigem haigetesse loomadesse kui haigetesse inimestesse. Nende valik. Loomal pole raha, inimesel peaks endal olema, aga kõigil pole ju.

Keeruline.

No comments:

Post a Comment