Tuesday, October 30, 2018

Kuuekümne seitsmes paralleel

Sain raamatu postkastist. Pidin selleks ekstra jalgsi järele minema, aga noh, liikumine on ju ilu ning tervise pant. Õnneks ei pea ma parandustega raamatut jooksma postitama. Parandusi oli vähe, saatsin need sõnumina.

Nüüd on enam-vähem kindel, et mul 3. novembri luuleõhtul raamat olemas on. KUI kirjastaja ikka kohale tuleb ja kaasa võtab. On lubanud. Meest sõnast.

Muidu on jama. Koeraga. Ta on palju aktiivsem kui enne kastreerimist, sest saab vähe õues olla ja siis ka ainult rihma otsas.

All köögis on kallid puidust kapinupud küljest näritud ning eile tõmbas ta suure minust kõrgema  külmkapi (tühja) juhet pidi seina äärest eemale. Esiteks olin üllatunud, et ta üldse selle juhtme kätte sai ja pistiku otsast ära näris. Olin enda teada osavasti ära peitnud.

Küllap käpaga kiskus kapi vahelt. Issand, ta oleks selle kapi endale peale võinud tõmmata ju! Valuvaigisti on otsas, rahustit on veel natuke ja antibiootikume saab.

Ei jõua homset ära oodata, et saaks arstitädiga nõu pidada. Midagi on valesti. Haavaga. Oh jumal küll, läheks kõik nüüd lõpuks hästi. Paraneks see haav ja saaks looma vabalt jooksma lasta.

Ei jõua ära oodata.

Sunday, October 28, 2018

Oh sa jeerum!

Mulle ei öeldud, et koeral peab kaksteist päeva krae kaelas olema!!! Ma guugeldasin, et sisemised õmblused, niitide väljavõtmist pole üldse ja krae on SOOVITUSLIK. A on hoopis topeltõmblused ja niitide väljavõtmisega. Säh sulle!!!

Koer on juba rõõmus ja aktiivne ning krae eemaldamisest väga huvitatud. Näis, mitu päeva see megatorbik meil vastu peab. Täna ja homme on veel valuvaigistid ja täna õhtul alustame antibiootikumide kuuri. Kui kuts kraest jagu saab, siis lähevad püksid jalga. Usun, et need kistakse ka väga ruttu räbalaiks. Varun kohe mitu paari.

Mul on hoopis teine ettekujutus opi läbi teinud koerast. Et loomake lamab rahulikult ja mina käin teda silitamas ning annan rohtu, kuni haav paranenud. Aga ei! Hüpatakse ja karatakse nii, et vähe pole. Silmakesed rõõmsad peas. Eile olid küll veel nõnda kurvad.

Kolm inimest on täiesti kurnatud ning magamata. Kui kaks neist proovisid arsti nõuande põhjal kaelatorbikut tugevdada, vaatas koer neid nagu lolle: arvate, et lasen teil ennast kinni teipida või? Jobud.

Mõnda kohta õnnestus veidi tuunida.

Saturday, October 27, 2018

Hoopis üks teine koer

Tuli mul praksub mõnusasti pliidi all. Laman üksi, läppar põlvedel. Keegi ei talukski mind ja mina vajan üksindust. Olen tige, närviline, laisk ja veel sada negatiivset omadust.

Mu armas mees ja Liisbet viisid koera operatsioonile. Ruunamisele. Kuigi koerte puhul nii ei öelda, aga mulle tundus see ainsa sobiva sõnana. Kaks vanainimest ei tuleks enam toime suht suure suguküpse koeraga, kui sellel hormoonid möllama hakkavad.

Loodame, et ta on rahulikum ja koduhoidvam, kuigi jahiinstinkt jääb ikka alles. Aga see metslooma jälje ülesvõtmine (mis võib ka kodust kaugele viia) on siiski lühiajalisem ning juhuslikum kui sugutung.

Ja ma siin nüüd muretsen, et kuidas kõik olema saab pärast oppi. Aga mis see ettemuretsemine ikka aitab. Küllap me näha saame.

Kui ma vaatan kõike seda tralli, mis käib koerte ja kasside ümber, siis mulle tundub, et üle pingutatakse. Kui loom on ikka liiklusavariis või muul moel väga palju haiget saanud, tuleks ta magama panna, mitte teha mitmeid operatsioone ja paigaldada kunstjalgu ning kulutada tuhandeid eurosid.

Samas. Inimesed on valmis panustama pigem haigetesse loomadesse kui haigetesse inimestesse. Nende valik. Loomal pole raha, inimesel peaks endal olema, aga kõigil pole ju.

Keeruline.

Wednesday, October 24, 2018

Kingad ja koer

Mul on olnud väga emotsionaalne õhtu, tulime just raamatukogust, kus Vorkuta reisist rääkisime. Inimesed kuulasid nii kannatlikult, küllap oli mul tarvis väga seda kõike välja kõneleda. Hea oli rääkida. Omadele ju.

Ja siis ma avan feissbuki ja näen Marek Sadamit ja... Kuidas ta mulle meeldis! Tema laulud, tema sõnum! Mõned aastad tagasi. Ja mis nüüd on minuga juhtunud? Mis on mu nägemisega juhtunud? Ei suuda muud märgata kui ainult KINGI ja KOERA.

Kahju, et mul nii kitsas vaade on asjadele. Nipp on vist selles, et minu jaoks on need atribuudid liiast. Pole nii palju tarvis. Mulle jätkub vähesest. Piisaks lihtsalt mehest ja tema muusikast, mis kannab sügavat sõnumit.

Minu viga, et muusika ei kostugi enam koera ja kingade tagant mulle kõrvu. Proovisin ühel kontserdil. Mees seisab poolteist tundi laval, läikivad kingad jalas ja koeranäss süles. Ja ma ei kuule enam muusikat, sest ma vahin seda vihase näoga koera... Mis on mu kuulmisega juhtunud?

Tuleb nägemist ja kuulmist lasta kontrollida. Küllap on mind tabanud eakohane kuulmis- ja nägemislangus. :)





Tuesday, October 23, 2018

Raamaturiiulist

Raamaturiiul magamistoas polevat üldse hea variant. Aga noh, kuhu neid siis panna? Kõik muud toad on ju ka täis. Raamatut tulle ei viska. Kuigi ma seekord ikka viskasin ka, aga mitte PÄRIS raamatuid. Mingeid ajast ja arust klibakaid, mis riiulisse kogunenud - kataloogid ja kutsed ja kavad ja misiganes taoline värk.

Te ei tea, kui tolmused mu raamaturiiulid on. Olid. Rookisin neid üle aastate. Kõik ühekaupa välja ja lapiga üle. Hakkas juba pooma ja lämmatama see seisma jäänud energiahulk ehk TOLM. Ja olid mõned, mida tahtsin leida. Niisama selgade vaatamisega ei õnnestunud, aga nüüd sain kätte.

Pole üldse raamatute mitu korda lugeja, aga need kolm võtan ette: Axel Munthe "San Michele raamat", Uku Masingu "Mälestusi taimedest" ja Laurence J. Peter, Raymond Hull "Peteri printsiip".

Raske lugemine, väike tihe kiri. Tahaks suuri tähti ja liigendatud teksti, aga kiiret pole, tasapisi loen, prill ninal.

Selgus, et on ka topeltraamatuid hea hunnik. Need tõstsin garderoobi. Nüüd tolmuvad sääl. Neid tolmuseid ei taha ju enam pärast kätte võttagi.

Raamatuid on maailmas tõesti liiga palju. Tunnen süüd, et ise neid juurde toodan, aga järjest rohkem olen seda meelt, et lõpetan paberile kirjutamise ära. Enam ei tekita meeldivat ärevust, pigem tõepoolest häbi- ja süütunnet.

A las see viimane nüüd veel tuleb. Isa ja Vorkuta pärast. Mitte ainult. Kõigi nende pärast, kes kannatasid. Ja nende lähedaste pärast ka.

Sunday, October 21, 2018

Lihtsalt imeline Kiviõli

Oleneb, mis suhted sul mõne kohaga on. Mul Kiviõliga näiteks puhtmuusikalised. Sealne muusikakool on mu lemmik. Muide, Villu Talsi on sellest imelisest muusikakoolist võrsunud.

Aeg-ajalt külastame kontserte eelmise Eesti aegse koolimaja suurepärase akustikaga saalis. Täna ka, aga oot-oot, enne oli veel positiivne kohvikukogemus. Kohviku nime ei tea, aga eesti tüdruk leti taga oli äärmiselt meeldiv ja Liisbet sai vana kooli hamburgerit, millist viimati sõi lapsena Toila pargis. Laulupeol. Seljanka, mis oli nii paks, et lusikas püsti seisis, maksis vaid 2 eurot.

Ja siis see kontsert, kus esinesid kandleorkester Sotto Voce ja Kõuekeeled. Sotto Voces on mängijaid üle Eesti ja nad pidasid Kiviõlis pillilaagrit kolm päeva, mis lõppes kontserdiga. Kõuekeeled on kohalik kandleansambel.

Kromaatiline kannel on üks võimas pill ja lubab mängida väga mitmekülgset muusikat. Küll Tšaikovskit, Šostakovitšit, Ellerit ja keda iganes. Lahe!

Kõuekeeled on vana tuttav, mul on nende CD, mida Liisbet tahtnuks täna kuulata, aga aparaat ei hakanud mängima, ta on puruvana ja minu arvutusmasinal pole näiteks CD aukugi. Ansambel tegi tõesti nii vokaali kui ka instrumentaaliga tõelist kõuehäält, kui oli selleks õige aeg.

Ja tagasitulles käisime vaatamas uut mälestusmärki Sakal. Äärmiselt meeldiv teostus. Novat, sellisel kohal nutiinimesed lisaksid foto, a mai oska ja ei taha ka. (Mulle väga meeldib oma blogi formaat - liigendatud lühike tekst, sellist viitsin ise ka lugeda.)

Ma teen siia lõppu kopipeisti ausamba kohta, guugeldage siis ise.

Neljapäeval avati  Saka mõisas mälestusmärk Eestist aastatel 1939-1941 ümber asustatud rohkem kui 20 000 baltisakslasele. Saksa keeles Umsiedlungiks nimetatud juurte läbilõikamine on suur ajalooline tragöödia, mille põhjustas Saksamaa ja Nõukogude Liidu mõjusfääride kokkulepe.
“Mõte oli peas juba kolm-neli aastat, kuid konkreetsemalt hakkasime monumenti kavandama koos arhitekt Kalle Rõõmuse ja skulptor Simson von Seakyliga aasta tagasi,” ütles idee autor Tõnis Kaasik.

Saturday, October 20, 2018

Suutsin halvima ära hoida

Juba oli arvuti kinni pandud, armas mees mulle unejutu lugenud (see oli artikkel Irimaal tegutsenud emade ja laste kodudest, mida katoliku kirik haldas), enne olime vaadanud filmi Philomenast, mis oli tõeliselt hea ja tõsielul põhinev.

Säädsin unele, aga kõrvus hakkas kummitama mingi luuletuse moodi asi sellest, kuidas ma kõige rohkem siin paaniliselt reisivas maailmas kardan kodumaatust. Noh, tegelt ma kardan ikka seda surmavärki kõikse rohkem.

Aga siis hakkas kelluke helisema, et "kodumaatust" on juba öeldud. Tuli meelde ka, kes - Ristikivi:

 „Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, / nõnda on elu ... Sest teie ei tea, / ei tunne mu isamaatust”.

Tegin kopipeisti, aga selgus hoopis, et isamaatus on. Vahet pole. Ikkagi oleks olnud plagiaat. Jumal tänatud, et sain pidama selle luulevärgi. 

Ehk saan nüüd ka unel sabast kinni. 


Rõõmsalt ja raadioga

Üle mitme aja kuulan Vikerraadiot. Kell kaks hakkab Airis oma luulest rääkima, seepärast. Aga sinna on veel pea tund aega, kuulan seni siis Läti juttu. Poole kõrvaga, sest samal ajal toksin klahve. Tegelikult pole mul neist kuulamistest eriti tolku, sest ega ma tähele pane ja andekas inimene ju unustab ruttu, nagu ütleb mu armas mees.

Vesi funkab taas. Leke likvideeritud.

Hirmus magusaisu on. Liisbet lubab ise komme teha, sest tahab mäkerdada. Selleks peab ta enne poes käima, aga praegu koeb raamatut. Kannatan siis.

Erilist rõõmu minus pole, aga võrreldes eilsega olen rahulikum küll. Mitte nii vihane. Tavapärane kurbus või nukrus on ikka. Mis vahe on kurbusel ja nukrusel??? Praegu ma ei oska defineerida, kuigi kunagi olen püüdnud.

Kurbus on vist konkreetsem ja põhjustatud millestki. Kui kurbuse põhjus likvideerida, läheb kurbus üle. Nukrus on midagi laiemat ja püsivamat. Aga võib-olla on vastupidi. Võib-olla saab kurbus olla hoopis sügavam ja valusam ning nukrus on vaid õrn pinnavirvendus.

Kes teab...




Friday, October 19, 2018

Paha tujuga ja pirtsakalt

Torumees lubas tulla "kohe hommikul". Nüüd on kohe hommikust saamas kell kaksteist kümne minuti pärast. Persse! Vesi on kinni keeratud. Käisin vetsus ja jätsin oma kuse potti, kuigi oleksin võinud kopsikuga vett peale valada või hoopis õuekempsu minna.

A mai taha. Ma olen vihane nagu üks sõnn, mida ma tähtkujult olengi. Voodist välja ei tule, iga asi ärritab. Kui ikka vett ja elektrit pole, siis on tänapäeva inimene täitsa käpuli. No elekter on, muidu ma siin ei toksiks, mul ju läppar nööripidi seinakontaktis.

Ja asjadega ei pea üldse mina tegelema, mu armas mees saab selle kõik enda kaela. Ilma meheta poleks majapidamises üldse midagi peale hakata. Ma pole kindlasti see naine, kes ise asju ajab. Võin teha primitiivset füüsilist tööd suure naudinguga, aga kui on vaja midagi organiseerida, siis kaon maja kaugeimasse nurka.

Nojah, kui tegemist pole just minu raamatutega. Siis küll kirjutan ja helistan ja ajan asju, nii et vähe pole. Aga seni kraabin jalaga maad, vehin sarvedega ning mörisen kurjakuulutavalt. Seni kuni pole tulnud see kuradi torumees ja lekke likvideerinud.

Kurat! Ma oleksin ammu juba toonud pumbakaevust mitu ämbritäit vett, aga pumbakaevu õuel enam pole, kuigi selle jupid on alles. Viisteist aastat palun selle taastamist, aga seni asjata.

Tehnika on imetore seni, kui ta töötab. Kui üles ütleb, on täielik perse majas.

Thursday, October 18, 2018

Lollimaks

Kes meist lollimaksu maksnud poleks!!! No kindlasti keegi pole. Mõni hästi tark ning osav. Minu kõige kõrgemad lollimaksud on läinud mustlannadele, kes on mu laste pealt needuse maha võtnud. Aga see oli ammu.

Viimati maksin Piiteris Ladožki vaksali vetsus 50 rubla, kuna ei lugenud, et rongipileti ettenäitamisel saab tasuta.

See siiski ei olnud viimati, sest kõige viimasem oli raamatu eest. Kusagilt jäi silma, et vaja lugeda Susanne Ringelli raamatut "Veed". Eriti ilmselt seepärast, et Eha tõlgitud. Kuna meie raamatukogus polnud, siis telliti mujalt ja see maksis 3.49. Vist. Mina oleksin keeldunud, aga mu armas mees, kes raamatu järel käis, lubas maksta.

Tore, et on selline võimalus, aga oleks võinud lugemata jätta. Raha eest ei taha ma midagi lugeda ja õieti põlegi teist ja oleks teadnud, poleks üldse tellindki.

Mul on nüüd selle raamatuga nagu Liisbetil supiga. Ta ei saa üle supist, mis maksis Jõhvis 3.50. Isegi Tallinnas polevat ta nii kallist suppi kohanud. :)

Wednesday, October 17, 2018

Sunnitöö ja mõtted õnnest

Tõstsin täna labidaga killustikku kärusse ja teisaldasin, kuhu tarvis. Ükspäev on lumi maas ja sahk lükkab selle hunnikuköksi mööda heinamaad laiali, korja siis neid pärast ühekaupa. Minu töö on tehtud. Kui hakkavad sügisvihmadega porised autojäljed õuele ilmuma, saan ma väga kurjaks. Autoteed ma sillutama küll ei hakka. See pole minu rida.

Aga raske on selline töö. Eks mu Vorkuta-geenid jälle kõnelesid. Nii tuttav on teha midagi füüsiliselt hästi rasket. Aga mul oli selg kinni tõmmatud. Higiseks võttis küll. Nüüdseks olen ammu duši all käinud, selga salvitanud ja salli ümber pannud.

Juba üks õhtu mõtlesin, kui telekast mingit vaegnägijate aktsiooni vaatasin. Neil oli särgiselgadel kiri: "Ka sina võid pimedaks jääda." Jumala õige jutt! Absoluutselt kõike võib juhtuda. Vahel antakse neid hoiatusi mingite väiksemate traumade läbi. Pärast seda tõmbun eriti vaikseks ja võtan tänada, kui hästi mul kõik tegelikult on.

Vaatan sarja "Pulss" ja pean seda väga heaks, aga paanikahood tulevad peale, kui kujutan ennast ühte või teise olukorda, mis inimestega juhtuda võib. Liiklusõnnetus või mingi haigushoog või mida iganes. Kardan kannatusi nii, et vähe pole. See on inimlik. Kes ei kardaks.

Head ajad on halvad nõuandjad, on öeldud. Praegu on head ajad ja inimesed on läinud sõna otseses mõttes vastikuks. Urisevad, hauguvad ja on üksteise kõri kallal. Mulle ei meeldi, aga teha pole midagi. Valin endale selliseid, kes nii ei tee ja suhtlen nendega või jätan üldse suhtlemata. See on ka suur privileeg.

Ja kusagil suures maailmas olete teie, kes ikka aeg-ajalt viitsite mu blogi avada ja lugeda, kuigi blogimine on ajast ning arust ja ega mul midagi maailmamuutvat öelda ka pole. Samas tore, et me üksteisel olemas oleme.

Tuesday, October 16, 2018

Troopikamaja kärbeste osakond


selles oktoobris
on veel imetabaselt
soojad ilmad

teise korruse
talvel tühjana seisvasse
nurgatuppa
koguneb aknapragudesse
kärbseid talvituma

aga nüüd
on talveunne suikunud
jumalaloomakesed
ärganud ning segaduses

sumisevad ja lendavad
ärevalt ringi

nagu ühes korralikus
troopikamaja kärbeste osakonnas
igati paslik on



Monday, October 15, 2018

Kolmas variant


väikesed tumedad kuused
ujuvad udus

kuusirp lõikab sel näppu
kes sirutab käe

laps rongile läks
teine on seni veel kodus

see oli sügise
kõige ilusam päev

ülepeakaela lõunasse
tormavad linnud

ummisjalu
raagunud latvade kohal

suvest on ajju
veel torkima jäänud pinnud

õhtu veab nukrust
üle heinamaa

loha

Saturday, October 13, 2018

Tüdrukutega

Ammu pole niimoodi kolmekesi olnud. Liisbet teeb praegu läätserooga ja meie Mariaga vedeleme niisama. Enne käisime õues mängimas. Ma veel ei viitsinud minna, aga siis ikkagi ajasin end üles. Sain veel vaarikaidki ja nägin, kui rohtu kasvanud mu peenramaa on.

Liisbet pani küüslauke maha ja mina kammisin koera. Kümme korda olen kamminud, muudkui tuleb seda kutsikakarva. Terve kuuma suve oli oma paksu kasukaga, nüüd siis aetakse maha. Loodan, et talveks kasvab ikka uus ja vägev!

Inimesed on imelised. Sugugi ei mõista neid. Hoian eemale ka. Need päriskirjanikud inisevad nii hirmsasti teiste tekstide kallal ja siis need teised kurvastavad. On seda tarvis või? Las inimesed kirjutavad. Ei pea nii väga targutama kogu aeg.

Mind ei puutu avalikult keegi. Ma pole ka päriskirjanik. Samas. Üks, kes vigises, et võiksin laieneda oma loominguga kohalikust keskkonnast välja, ei tee märkamagi, kui ma nüüd õigetiba laienenud olen. Noh, selles mõttes, et see Eesti 100 luuleraamatut luuleõhtu, mis meil kaevandusmuuseumis tuleb. Seal on autorid väljaspoolt maakonda ja sarjas on avaldanud ka autorid, kes ei ela alaliselt Eestiski.

Mina tean ühte Prantsusmaalt, ühte Rootsist ja ühte Soomest. Küllap neid on veel.

Aga noh, luule on, nagu ta on. Rohkem ikka nišivärk.

Lähen läätserooga nautima.

Friday, October 12, 2018

Kirjanikud omavahel

Loen seda sarja kohe mõnuga. Mulle ju meeldib lugeda päriselust ja pärisinimestest. Kirjanikud tunduvad nagu isiklikud tuttavad ka pealegi. Näod teleekraanilt nähtud ja mõtted raamatutest loetud. Mõnda ka päriselus kohatud.

Hetkel on käes Peeter Sauteri "Põrsa paremad päevad". Maimu Bergi, Eeva Parki, Arvo Valtonit, Veiko Märkat ja Jaak Urmetit olen lugenud. Ilus kujundus on neil raamatutel. Mulle meeldib. Kuldtähed kõik sisse pressitud ja puha. Neli inglisulge kaanel. Ja arvamusVeiko Märkast paranes tuntavalt. Mitte kaane, vaid ikka jutu pärast.

Noh, mulle tundub, et tegu on intellektuaalse klatšiga. Kes kellega koos ja kus ning kuipalju jõi, mida halvasti või hästi ütles. Kes kellega lapsi sai ja vahekorras oli. Selline kullaprooviga kollane kirjandus, millest saab huvitavaid fakte välja loetud, mis aga kohe kahjuks ununevad.

Natuke sedamoodi ka nagu televiisoris, kus teleinimesed teevad saateid sellest, kuidas nad saateid teevad. Samamoodi teleinimesed omavahel. See on kohe päris igav. Kirjanikud on tuhat korda huvitavamad. Minu jaoks.

A muidu on kurb. Võtan Sauteri taas kätte.


Thursday, October 11, 2018

Pingelangus

Minu puhul avaldub see täieliku jõuetusena, halva enesetundena, vahel harva siiski ka kergendusena. Kunagi ammu õpetajana töötades avaldus see meil veerandi lõpus ohjeldamatu joominguna. Korra käis mul isegi lennumasin peal, pidin kodus voodis käe maha panema. Nüüd hoian alkoholist järjest kaugemale. Üldse ei huvita.

Ühesõnaga. Saime nüüd selle luuleürituse 3. novembril kaevandusmuuseumis paika. Eesti 100 jälle. Esinevad neli sarja "Eesti 100 luuleraamatut" autorit ja kirjastuse Paljasjalg esindaja tuleb ka kohale. Autorid on Saaremaalt, Tartust, Jõgevamaalt ja mina Kotinukalt. Kas pole mitte laiapõhjaline geograafia? Peaks küll uudiskünnise ületama, aga kohalik press näib mulle loiuvõitu. Aga võib-olla ainult näib.

Ja musitseerima saab meil imekaunis Kaarin. Harfil. See on küll täispank! Ma fännan Kaarinit täiega. Enne jõuan veel nende kandleorkestri kontserdil käia.

A see, kas ka mu raamat valmis jõuab, see ei eruta mitte sugugi. Kirjastaja ütles, et jõuab, küllap siis nii ongi. Kui ei jõua, loeme käsikirjast ette.

Tulge siis 3. novembril Kohtla-Nõmmele kohale, sinna kaevandusmuuseumi kell viis õhtul. Teie, kes te feissbukiüritust ei näe.

Teile, kes te kaugel maal olete, saadan niisama tervisi. Aga mu raamatuid saate kirjastuse Paljasjalg e-poest osta küll. Kindlasti saadavad teile ka maailma lõppu, kui te oma kümnelisi luhvtitate.



Sunday, October 7, 2018

Sedasi siis

Kas ma mitte ei lubanud enne sõitu, et mingeid reisikirju ei hakka tulema pärast sadade kaupa, et see on kole tüütu. Aga näed, ikka tuli. No mitte otseselt reisikirju küll. Ega saa pidama ju, kui emotsioonid nii keerlevad ja väljapääsu otsivad.

Ja kuna ka lugejaid oli, siis järeldasin, et huvitas. Teema on ju väga lai. Ei leidu vist Eestimaal inimest, kes mingitki pidi poleks repressioonidega seotud. Ja unustada ei tohi. Unustada ei saagi. Kus sa sellega!

Aga nüüd ma siis rohkem sel teemal ei postita. Toila raamatukogus on kuu lõpus reisijuttude rääkimise õhtu. Tulgu sinna, kes on kohalik ja keda huvitab. Põhjarannikust päriti, et kas ma neile ka kirjutan. Vastasin, et kirjutada praegu ei suuda, aga rääkida võin. Eks siis näis, teema ei aegu. Sobib hingedeajal ja isadepäeval ja alati.

Saatsin ära ka oma viimase käsikirja kirjastusele Paljasjalg "Eesti 100 luuleraamatut" sarjas. Pealkirjaks "Kuuekümne seitsmes paralleel". Seal on kaks osa - mu selle aasta luule kevadest sügiseni ja siis see Vorkuta värk. Kirjad isale, luuletused, mis kohapeal sündisid ja kaks reisiteemalist proosapala - Vorkuta rong I ja Vorkuta rong II. Ehk siis tulek ja minek.

Raamat tuleb vast kuu aja pärast. Keda huvitab, siis mu eelmised kolm raamatut on kirjastuse e-poes saadaval. Osta on kallis muidugi. Igas raamatukogus pole, aga nad saavad mõnest muust raamatukogust või ka kirjastuselt tellida, kui nõudlust on. Raamatukogudele müüakse poole odavamalt.

Mul on väga hea meel, kui te mu raamatuid loete. Selle viimase raamatu teises osas on pühendus:



Pühendan järgneva
suure soojusega neile,
kel läbi oma eellaste
on samuti küll hirmvalus,
aga ometigi nii oluline side
Vorkuta või mõne muu taolise paigaga.

EESTI 100
ISA 105

Saturday, October 6, 2018

Viimane kiri isale


Armas isa!


Oleme tagasi. Küllap sa tead. Oh kuidas ma vahepeal kartsin. Kõike. Kartsin ja kahtlesin. Et kas on (ma ei leia sõnagi) õige? sobilik? sõita meil sama teed, kus sind kord vangina viidi, aga inimese kombel. Seepärast tunduski see rongisõit, mis mu tervisele halvasti mõjus, justkui lunamaks, justkui õige.

Vorkutas tundus samuti ebaõiglane magada soojas hotellitoas mugavas voodis täiskõhuga. Sa olid meeles igal sammul. Tagasisõidul enam selliseid süümepiinu polnud, sest sinagi tulid koju juba riides ning söönuna.

See, mida me otsima läksime, selle ka leidsime. Tahtsin näha SEAL sinu nime ja liikumist laagrist laagrisse. Vaevalt, et sa ise neid kuupäevi nii täpselt mäletasidki. Mina teadsin vaid, et sind novembris arreteeriti, aga see, et nii kaua Eestis vangis hoiti, oli ununenud. Ei teadnud ka seda, et alles juunis Venemaale viidi ja see surmasõit õhu-ja veepuuduses nii kaua kestis.

Nüüd ma raiun kõik raamatusse.

  • sind arreteeriti 1. novembril 1944
  • süüdi mõisteti 14. juunil 1945
  • Vorkutasse jõudsid 10. augustil 1945
  • 5. kaevanduses algas töö 12. augustil 1945
  • viidi üle tellisetehasesse 1. augustil 1947
  • 2. kaevandusse ümberpaigutamine 31. augustil 1947
  • jälle tellisetehasesse 5. septembril 1947
  • mingisse teise tellisetehasesse 16. märtsil 1949
  • range režiimiga Retšlagi, millest nii palju lugenud olen, 20. juunil 1949
  • ümberpaigutamine Retšlagis 1. juulil 1949

Sellesse laagrisse jäidki kuni vabanemiseni. Retšlagris polnud inimestel nimesid, vaid number kuuekäisel ja püksisäärel. Kirjavahetus oli keelatud. Töötati puhkepäevadeta. Huvitav, kas sa varem said kirjutada? Või pidasid pakkideta vastu Stalini surmani, mil pärast streike elu tasapisi paremaks läks. Seda küll mäletan su jutust, et peale amnestiat „magasite kahe lina vahel ja saite töö eest palka“ kuni lõpliku vabanemiseni.

Nüüd meenuvad ka jutud, mis vahepeal ununenud. Et tellisetehases oli hullemgi kui kaevanduses, sest pidi paljakäsi ahjust tuliseid kive võtma, et kaevanduses oli niiske ja tuli roomata mööda kitsaid käike, et äkitse, ei tea miks, anti korraldus korjata oma asjad kokku, võtta kolonni ja marssida uude laagrisse.

Seal Vorkuta tundras viirastusid mulle pidevalt need vangitapid kadumas silmapiiri taha või sealt väljumas üle lainelise maastiku.

Jah, aga nüüd on see kõik läbi. Ma ostsin suveniiripoest valge hingekellukese, mille peal põhjapõder, neenetsitüdruk ja kiri Vorkuta. Mulle oli seda väga vaja, isa! Ma helistan kellukest vahetevahel õige tasa, eks!

Aga nüüd lõpetame. Igavest rahu sulle, mu armas! Ja kohtumiseni kunagi seal kaugel Tähtede Taga. Oota mind, siis ma ei karda tulla, kui aeg kord käes. Sa ootadki, ma tean. Sina ja ema.

Su tütar

13-19-3-10-2018



Friday, October 5, 2018

Neljas kiri isale


Mu kallis isa!

Ma nii väga igatsen praegu sind, kuigi tunnen, et sa oled kohal ja hoiad. Kõik ajab nutma.

On viimane päev ja rongini üle kaheksa tunni aega. Pidi olema tundramatka päev, aga sajab, seega pole meil ka midagi teha. Vale. Me saame lamada soojas hotellitoas ja mõelda ning kirjutada.

Nüüd me teame täpselt, millistes laagrites ja kui kaua sa olid. Loodan, et mõnigi me sammudest sattust sinu jalajälgedele.

Mind hämmastas väga, et sind Eestis nii kaua kinni hoiti – seitse ja pool kuud. Siia toodi alles juunis 1945, kui sõda juba läbi. Sõit kestis kaks kuud. Suvel õhu- ja veepuuduses. Paljud surid teel.

Tunnen, et ma pole siin esimest korda. Iga rakk minus justkui mäletaks... Nüüd tahaks ainult koju. Palun hoia meid ka tagasiteel!

Sina olid tugev ja jõudsid koju. Ema armastas ikka rõhutada, et tänu tema saadetud pakkidele. Sa olevat kirjutanud, et kui pakke ei saa, siis ellu ei jää. Kord oli leib pakis hallitama läinud ja sa viskasid selle ära. Emale jäi okas hinge. Ega elu kodumaalgi kerge olnud. Neid pakke saadeti oma suu kõrvalt. Keegi veel näljasem oli hallitanud leiva siiski ära söönud...

Andke andeks, ema ja isa, et viskasime prügikasti väikese tükikese võid ja leiba. Need oleksid võinud tookord kellegi elu päästa. Hinges on ääretu kurbus ja igatsus ja silmis nii palju pisaraid....

Kallistan kõvasti!

Anneli

12-36-29-09-2018



Thursday, October 4, 2018

Kolmas kiri isale


Armas isa!

Olemegi kohal! Esimene öö Vorkuta hotellis magatud. Ega ma veel hästi magada saanud, aga ehk järgmisel ööl. Kole vara läks valgeks. Kahjuks ei mäleta midagi sinu räägitud juttudest sõidu kohta. Ma ei tea isegi, millal sind Eestist ära viidi. Küllap siis, kui ülestunnistus lõpuks välja peksti. Kodumaa reetmise kohta. Seda mäletan, et sa ütlesid peksjatele: „OMA kodumaad mina reetnud pole!“

Oh, ilmaasjata lasksite end peksta ja piinata, aga saan aru, et teil oli veel lootus õiglusele. Tean, et olid Tartus Riia mäe selle maja keldris, kus palju aastaid hiljem su oma minia parteifunktsionärina töötas. Irooniline. Nagu seegi, et su poeg nõukogude armeed teenides Vorkutasse vangivalvuriks saadeti. Saatusel on ikka suurepärane huumorimeel.

Siis olid Tallinnas Pagaris, vist ka Lasnamäel ja lõpuks Patareis. Vat Patareisse ma oma jalga küll ei tõsta. Neisse seintesse salvestunud negatiivset energiat ei taha ma tunda. Ka siiasõidul tundsin aeg-ajalt surmahirmu ja nägin õudusunenägusid. Rongis hakkas väga halb – oksendasin ja värisesin. See pidigi ju kannatusreis olema.

Tundsin, justkui oleksid etteheitvalt öelnud: „Mis te sinna Venemaa põhja lähete!?“ Sina ei tahtnud kunagi tagasi.

Küll mina palvetasin Kõigevägevama ja sinu ja ema poole ja kohale te meid aitasite. See on alles pool. Tahaks elusalt ka koju tagasi saada.

Rongis pidin silmad kinni lamama, et oleks kergem liikumist taluda. Nii ma suurt välja ei näinudki, ainult peatuste ajal, aga piisas sellestki. Meeletult kõrge raudteetamm, kus iga liipri all mees, nagu sa tavatsesid öelda, ja ümberringi lõputu sügisvärvides tundra. Võimas vaatepilt! Just selline: „Kuhu seal põgeneda oli, ümberringi sadu kilomeetreid lagedat!“

Katsume nüüd leida jälgi laagritest. Tunnen, kuidas su vaim kaitseb meid! Aitäh, isa!

Anneli ja Liisbet

6-36-24-09-2018

hotell Vorkuta

Wednesday, October 3, 2018

Teine kiri isale


Kulla isa!

Su minekust sai augustis juba neliteist aastat... Pärast matuseid ei julenud ma enam üksinda majas olla. Võtsime väikese kollase kassipoja ja hirm kadus. Sinu kass, kelle sa tillukesest äbarikust üles kasvatasid, tuli tol hommikul, kui su keha välja kanti, tuppa, vaatas äraseletatud pilgul meile otsa ja kadus igaveseks. Kassid teadvat neist asjust...

Aga mind nad ei salli. Mina jälle ei oska kasse armastada. Ka kollane Sinep, kuigi ma ei olnud temaga halb, läks kodust minema. Ja mitu teistki veel. Nüüd pole meil ammu kasse olnud. Küll aga suur koer. Tean, et sul oli pärast põhjast tulekut raske koertega leppida nende tapikoerte pärast, kes hammustasid põhjuseta. Olid kurjaks õpetatud. Kui vangitapis äärmiseks juhtusid olema, said pureda.

Tead, isa, üks pahandus on ka juhtunud. Minu süül, aga ma loodan, et see saab parandatud enne, kui me teele asume. Pärast seda kevadtalve, kui Raivo oma koeraga saunamajas elas, vajus toapõrand lääbakile. Talad hakkasid väsima, aga tuba sai veel kasutada küll. Me tassisime sinna su asjad ja surivoodi, mille peal ma lamamas ja patja nutmas käisin, kui väga raske oli (voodisse panin ikka puhta valge pesu). Tead küll, nendel aegadel, kui ema hooldasin.

Lõpuks kiskusin põranda üles, talasid enam polnudki, natuke puupudi vaid. Voodi ja su seljariided põletasin ühel augustiõhtul lõkkes ära. Koer veel nii hirmsasti haukus, ma arvasin, et sa olid ka kusagil seal...

Siis jäi tuba põrandata mitmeks aastaks seisma, et mis temaga ikka juhtuda saab. Ei olnud neid põrandapanijaid võtta. Sinu käes oleks see üks-kaks-kolm käinud, aga selliseid mehi ei tehta enam.
Sel suvel avastasin, et pildid seintel ja tapeet – kõik puha hallitanud. Rookisin pildid puhtaks, kiskusin tapeedi seintelt lahti, kraapisin hallituse maha ja pintseldasin vannitoa ehitusest ülejäänud niiskuskindlate vahenditega üle. Põrandaehitus on ka alanud.

Isa! Katused jooksevad läbi, kõik laguneb tasapisi. Ma ei kurda, ma lihtsalt nendin. Küllap sa tead ja näed isegi. Teeme jõudumööda, aga me pole nii vägevad kui sina omal ajal. No majakatus jooksis läbi juba ehitamise ajal. Pagan võtku seda lamekatuste moodi! Maja saime aastaid tagasi pidama.

Alguses ei raatsinudki kätt panna nende asjade külge, mida sina olid ehitanud. Aukartus oli suur, aga aeg nõuab oma... Lesku on ümber laotud juba vist kümme aastat tagasi. Meister kiitis väga sinu pottsepatööd. Alumisel korrusel on uued aknad. Aknamehed ka kiitsid, et sul oli kõik väga täpselt ja korralikult tehtud.

Nii me elame siin, isa! Su istutatud tamm on võimas ja kisub juba jändrikuks. Usun, et oled rahul, sest me hoiame ja armastame kodu väga. Sa hindasid mind kui tublit perenaist tol viimasel aastal, mil kahekesi elasime. See oli üks väga ilus aasta ja ma olen õnnelik, et meile selline võimalus anti.

Sinu suur foto seisab klaveri peal. See legendaarne, kus sa oled noor, uljas ja ilus ning sõjaväevormis.

Kallistan!

Anneli

15-40-2-09-2018




Tuesday, October 2, 2018

Tagasi

Oli hirmu, ängi, kannatust ja pisaraid, aga läbi me selle tegime. Ega pidanudki kerge olema. Vorkutas kohal olles läks juba kergemaks, hirm kadus. Tee sinna oli küll raske vaimselt ja füüsiliselt. Teadmatus ju!

Ühel hetkel, kui mul rongis väga halb oli, mõtlesin: on kaks võimalust, kas mu organism kohaneb või ma kõngengi. Kohanes. Aga, et rongis NII halba hakkab, et oksendad ja värised, oli mullegi üllatuseks. Olen ju varemgi sõitnud. Arvan, et point oli suunas. Minnes sõitsime külgmistel kohtadel.


öö ja päev on siin ühepikkused
pool viis hommikul lõõskab päike
ja tänavatel uhkab vastu
lausa lõunamaasoojus
pool viis õhtul
tossab koledate korrusmajade kohal
kõrge korsten
ja verepunase päikese
arterid ning veenid
põimuvad hüvastijätuks

hotell Vorkuta kõlab umbes sama kauniste
nagu hotell California
noh
peaaegu

voodi on natuke kitsas
laiem siiski
kui platskaartvaguni lavats
ja mugavam
kui vangide narid
tollal
mis sest kõneldagi

hing on marraskil
aga isa on meiega
kaitseb ning hoiab

16-40-24-09-2018

hotell Vorkuta