Sunday, September 16, 2018

Väike kannatusreis

Harjutan siin tasapisi end juba kannatustega. Veel viimased päevad kodumaa pinna pial. Mul on reisivarustus diivanile laiali laotatud. Plätud ja tagavarasaapad juba seljakotiski. Nimekiri ammu valmis. Ma teen alati aegsasti, siis jõuavad kõik vajalikud asjad meenuda.

Valisime sita aja, sest Vorkutas sajab kõik need päevad, mis me seal olema hakkame. Nii väidab ilmateade. Nädal hiljem oleks juba kerge miinus. A kus sa seda kõike tead, kui kogemus puudub. Seda rohkem kannatusi osaks saab. Märjad jalad näiteks.

Ka oksekotid ootavad kaasapakkimist. Kodust minek on keskööl. Noh, kuidas kõlab? Paljutõotavalt. Aga. Ma ei teeks midagi sellist mingi lõunamaa reisi tarvis. Vale. Lõunamaa tarvis olen selle kõik noorena juba läbi teinud.

Mõned salaunistused on ka. Et rongis saaks teed ja rasvapirukaid. Et leiaks laheda vestluspartneri. Et meie Vorkuta kontaktisik lõpuks vastaks meile. Et, et, et...

Et mu peas tekiks uus selgus ja mu silmadele avaneksid uued perspektiivid. Kuigi ka kaua paigal olles võid kohale jõuda, nagu Kristel täna kirjutas. Noh, umbes nii, aga proovin siiski nüüd liikumist.

Tänane liikumine, mis viis korraks päälinna ja tagasi, põhjustas küll palju igavust ja kannatusi õilsa eesmärgi nimel. Armastatud inimesed nähtud, süda rahul. See väike kannatusreis kuulus samuti nende hulka, mida peab läbi tegema, nagu see suurgi.

Eks siis vaatame, kas mu areng hoogustub ja mõtted võtavad mingi värske suuna, aga enne minekut jõuan teile veel hüvastijätukirja kirjutada, sest teele lähen vaid pliiatsi ja paberiga.

Ja minu kultuurisoovitus: (Issand, mida ma teen? Mina, kes ma kunagi ei soovita midagi, sest kust mina tean, mis kellelegi meelib.)

Lugege Hea Lugu sarja Kirjanikud omavahel. Mul on Eeva Park ja Maimu Berg alla neelatud ja rohkemaks pole praegu aega.

No comments:

Post a Comment