Wednesday, September 12, 2018

Vaaremade veri

Alla saab see saunatoa põrand täna õhtuks. Hööveldamata ja värvimata laudadest. Nimme nii. Käin ja vaatan ja kusagil rakumälu tasandil tean, et olen varem tundnud samasugust rõõmu. Kui uutele kambritele põrandad alla saavad. Esimesed laudsed pärast muldseid.

Elan nüüd uuesti läbi selle arengu. Muldpõrandalt laudpõrandani. Imeline tunne. Väike asi justkui, aga ometigi kätkeb endas sadu aastaid inimeste elusid. Küllap soojal laudpõrandal jäi ka rohkem lapsi ellu.

Mitmed on rääkinud oma perekonnaloost, et tares olid küll muldpõrandad, aga akende ees heegeldatud kardinad ja laual heegeldatud lina. Tagatoas muidugi. Mitte köögis ega rehetoas, kus sa sellega. Laudlina heegeldamine on ka lihtsam ja odavam kui põrandapanek. Ei ole tarvis puid langetada ega laudu saagida.

Järgmisel suvel peaks saunamajja mõne suvitaja võtma. Seisab muidu kasutamata. Kahju teisest. Kunagi möllasid suviti seal mu väikesed lapsed, siis kolisime ise armsa mehega soojaks ajaks sisse (kui ema veel elas). Viimastel aastatel on mõnel suvel keegi paar korda ööbinud, sel suvel mitte ükski.

Ma isegi ei tea, kas olen suve jooksul jalgagi saunamaja teisele korrusele tõstnud. Vist mitte. Talviti pidutsevad seal muidugi hiired. Kevadeks on pisikesi junne lademetes.

Kui põrand all, tõstame sängi sisse ja ema riidekirstu akna alla. Otsin kaltsuvaiba põrandale, panen kardina akna ette, pildid seintele ja valmis ta ongi.

Võite järgmiseks suveks broneerida. :)

No comments:

Post a Comment