Wednesday, September 19, 2018

Soe

Nagu suvel. Eesuks pärani. Päike paistab trepikoja põranda soojaks. Istusin trepil ja sõin meesaia, jõin piima kõrvale. Betoontrepp oli nagu päikese köetud ahi. Leebe tuuleke keerutas kaselehti. Maja ees on natuke pikka muru, aga mitte ei viitsi niita. Ehk oktoobris, kui tuleb veel kuiva ilma.

Oskagi midagi teha. Nagu halvatud. Hommikul rabistasin vaarikates. Esimene sügis, kus Polkale nii pikka pidu antakse ja meile lõputult süüa. Kolmekesi vitsutame iga päev, aga lõppu ei paista. Mörkkö sööb ka. Siis tuleb kokku neli sööjat. 

Asjad on ikka diivanil laiali. Pole neid pakkinud. Küllap homme. Peaksin kuiva pesu tuppa tooma ja koera jooksutama. Õhtul on raamatukogus klubiüritus. Väsinud olen. Mitte millestki.

Kui ma homme ei kirjuta, siis nähtavasti pole midagi kirjutada. Suht tühi tunne on küll. Aga küllap ma kirjutan siis pärast reisi. Esimesel oktoobril jõuame tagasi.

Hoidke pöialt! Meil pole udust aimugi, mis täpselt ees ootab. Mis linn, mis inimesed, mis juhtumised, mis tunded, mis läbielamised...

Mina loodan Looja pääle! Kui tema hoiab, siis läheb kõik hästi.

No comments:

Post a Comment