Monday, September 3, 2018

Esimene kiri isale


Armas isa!

Ma pole sind kunagi armsaks isaks kutsunud, kuigi armastasime teineteist väga. Polnud meil kombeks nii kõnelda. Kirjutasin punase tindiga kirja ja pistsin su suripintsaku põuetaskusse. Selles
kirjas ütlesin, et sind armastan, aga elus ei osanud. Paljusid asju ei teadnud, ei osanud... Väga rumal olin. Nüüd olen veidi elutargem. Õigetiba.

Ega me kallistanud kah. Lõpus, kui sa juba voodis olid, siis küll tõstsin ning kohendasin sind, et võimalikult palju füüsilises kontaktis olla. Samal ajal õppisin sinust lahti laskma, et sa rahus minna saaksid.

Tol viimasel õhtul istusin su endises toas ja kirjutasin matusekõnet. Sääl on nüüd meie uus ja ilus vannituba, aga sinu pandud vineer on laes ja seintel alles. Seintel veel see mu lapsepõlvemaja punane. Köögis on alles ka see kraanikausikapp, mille ma tahtsin ära lõhkuda. Siis sa ütlesid: „Lõhku võib kõike!“ ja mul oli väga häbi.

Tol õhtul sain ma aru, et enam pole midagi parata. Harjasin su musta ülikonda, mis rippus ukse küljes ja Aimar triikis su valget särki. Temale omase põhjalikkusega. Muud me ei mõistnud teha. See paratamatuse ja lõplikkuse tunne on meeles. Alatiseks. Ühel hetkel sa ütlesid, et sured ära ja küsisid juua. Andsin. Sa ütlesid, et tahaksid paremat vett. Ütlesin, et paremat pole. Oleksin ehk pidanud laskma kraanist külmemat joosta, aga ma ei tulnud selle peale. Nii ütesidki: „Ma suren ära...“

Tol ööl nutsin lohutamatult, sest mõistus ja jõud hakkasid otsa saama. Hommikuks olidki lahkunud. Arvan, et minu pärast. Et mind aidata omal moel. Ma tegin nii palju, kui ma oskasin, aga ma oskasin vähe, sest ma suretasin esimest korda oma isa. Esimest ja viimast. Seda ei saagi osata.

Nüüd ma ei tea, mida sa meie plaanist arvad, aga ma soovin nii väga sinu õnnistust. Rongipiletid on ostetud, ootame viisat, reisini on kolm nädalat. Aeg-ajalt valdab mind paanika ning hirm, siis läheb jälle üle. Paljud on vaimustuses meie otsusest. Mina soovin teada sinu arvamust. Selles maailmas poleks sa vist meie mõtet heaks kiitnud, aga nüüd?

Teie ju sülitasite kodumaale sõites piiril kolm korda üle õla, et ei peaks sinna Venemaa põhja enam mitte iialgi tagasi minema. Piisas neist kaheteistkümnest aastastki. Mida sa nüüd arvad, isa? Nüüd, kus sa oled Täielikus Mõistmises?

See pole minu jaoks lõbureis. See on midagi, mille ma pean selles elus lihtsalt läbi tegema. Et saada küpsemaks ning mõistvamaks. Ma palun sinu heakskiitu. Palun saada mulle mõni märk. Unes või ilmsi. Ole meie kaitsja ja hoidja sel reisil, isa!

Sinu tütar

20-24-1-09-2018


No comments:

Post a Comment