Thursday, September 20, 2018

Üks mees

Selle mehe radadele me täna keskööl suundumegi. Nagu siis, ikka öösel tuldi... Meie sõidame küll platskaardiga, mitte härjavagunis. Ja mu tütar ning ustav reisisaatja on praegu sama vana kui tema vanaisa tookord. Sümboolne.


üks mees
sündis tsaariajal
talusaunas
eelviimase lapsena
kõik kuus kasvasid üles
vitaalsed

käis hanekarjas
seakarjas
lehmakarjas
neljateistkümneselt künnipoisiks

ilus pikk sirge
ja võimekas
valiti üleajateenijaks
sai paelad peale
hakkas härraks
unustas maatöögi

tuli uus võim ja sõda
sõrmed löödi sahtli vahele
anti kakskümmend viis pluss viis
viidi Vorkutasse

mees tuli kaheteistkümne
aasta pärast tagasi
sigitas tütre
ehitas kaks maja

elas üheksakümmend üks aastat
ja seitse kuud
selline mees
vitaalne


Wednesday, September 19, 2018

Soe

Nagu suvel. Eesuks pärani. Päike paistab trepikoja põranda soojaks. Istusin trepil ja sõin meesaia, jõin piima kõrvale. Betoontrepp oli nagu päikese köetud ahi. Leebe tuuleke keerutas kaselehti. Maja ees on natuke pikka muru, aga mitte ei viitsi niita. Ehk oktoobris, kui tuleb veel kuiva ilma.

Oskagi midagi teha. Nagu halvatud. Hommikul rabistasin vaarikates. Esimene sügis, kus Polkale nii pikka pidu antakse ja meile lõputult süüa. Kolmekesi vitsutame iga päev, aga lõppu ei paista. Mörkkö sööb ka. Siis tuleb kokku neli sööjat. 

Asjad on ikka diivanil laiali. Pole neid pakkinud. Küllap homme. Peaksin kuiva pesu tuppa tooma ja koera jooksutama. Õhtul on raamatukogus klubiüritus. Väsinud olen. Mitte millestki.

Kui ma homme ei kirjuta, siis nähtavasti pole midagi kirjutada. Suht tühi tunne on küll. Aga küllap ma kirjutan siis pärast reisi. Esimesel oktoobril jõuame tagasi.

Hoidke pöialt! Meil pole udust aimugi, mis täpselt ees ootab. Mis linn, mis inimesed, mis juhtumised, mis tunded, mis läbielamised...

Mina loodan Looja pääle! Kui tema hoiab, siis läheb kõik hästi.

Sunday, September 16, 2018

Väike kannatusreis

Harjutan siin tasapisi end juba kannatustega. Veel viimased päevad kodumaa pinna pial. Mul on reisivarustus diivanile laiali laotatud. Plätud ja tagavarasaapad juba seljakotiski. Nimekiri ammu valmis. Ma teen alati aegsasti, siis jõuavad kõik vajalikud asjad meenuda.

Valisime sita aja, sest Vorkutas sajab kõik need päevad, mis me seal olema hakkame. Nii väidab ilmateade. Nädal hiljem oleks juba kerge miinus. A kus sa seda kõike tead, kui kogemus puudub. Seda rohkem kannatusi osaks saab. Märjad jalad näiteks.

Ka oksekotid ootavad kaasapakkimist. Kodust minek on keskööl. Noh, kuidas kõlab? Paljutõotavalt. Aga. Ma ei teeks midagi sellist mingi lõunamaa reisi tarvis. Vale. Lõunamaa tarvis olen selle kõik noorena juba läbi teinud.

Mõned salaunistused on ka. Et rongis saaks teed ja rasvapirukaid. Et leiaks laheda vestluspartneri. Et meie Vorkuta kontaktisik lõpuks vastaks meile. Et, et, et...

Et mu peas tekiks uus selgus ja mu silmadele avaneksid uued perspektiivid. Kuigi ka kaua paigal olles võid kohale jõuda, nagu Kristel täna kirjutas. Noh, umbes nii, aga proovin siiski nüüd liikumist.

Tänane liikumine, mis viis korraks päälinna ja tagasi, põhjustas küll palju igavust ja kannatusi õilsa eesmärgi nimel. Armastatud inimesed nähtud, süda rahul. See väike kannatusreis kuulus samuti nende hulka, mida peab läbi tegema, nagu see suurgi.

Eks siis vaatame, kas mu areng hoogustub ja mõtted võtavad mingi värske suuna, aga enne minekut jõuan teile veel hüvastijätukirja kirjutada, sest teele lähen vaid pliiatsi ja paberiga.

Ja minu kultuurisoovitus: (Issand, mida ma teen? Mina, kes ma kunagi ei soovita midagi, sest kust mina tean, mis kellelegi meelib.)

Lugege Hea Lugu sarja Kirjanikud omavahel. Mul on Eeva Park ja Maimu Berg alla neelatud ja rohkemaks pole praegu aega.

Wednesday, September 12, 2018

Vaaremade veri

Alla saab see saunatoa põrand täna õhtuks. Hööveldamata ja värvimata laudadest. Nimme nii. Käin ja vaatan ja kusagil rakumälu tasandil tean, et olen varem tundnud samasugust rõõmu. Kui uutele kambritele põrandad alla saavad. Esimesed laudsed pärast muldseid.

Elan nüüd uuesti läbi selle arengu. Muldpõrandalt laudpõrandani. Imeline tunne. Väike asi justkui, aga ometigi kätkeb endas sadu aastaid inimeste elusid. Küllap soojal laudpõrandal jäi ka rohkem lapsi ellu.

Mitmed on rääkinud oma perekonnaloost, et tares olid küll muldpõrandad, aga akende ees heegeldatud kardinad ja laual heegeldatud lina. Tagatoas muidugi. Mitte köögis ega rehetoas, kus sa sellega. Laudlina heegeldamine on ka lihtsam ja odavam kui põrandapanek. Ei ole tarvis puid langetada ega laudu saagida.

Järgmisel suvel peaks saunamajja mõne suvitaja võtma. Seisab muidu kasutamata. Kahju teisest. Kunagi möllasid suviti seal mu väikesed lapsed, siis kolisime ise armsa mehega soojaks ajaks sisse (kui ema veel elas). Viimastel aastatel on mõnel suvel keegi paar korda ööbinud, sel suvel mitte ükski.

Ma isegi ei tea, kas olen suve jooksul jalgagi saunamaja teisele korrusele tõstnud. Vist mitte. Talviti pidutsevad seal muidugi hiired. Kevadeks on pisikesi junne lademetes.

Kui põrand all, tõstame sängi sisse ja ema riidekirstu akna alla. Otsin kaltsuvaiba põrandale, panen kardina akna ette, pildid seintele ja valmis ta ongi.

Võite järgmiseks suveks broneerida. :)

Monday, September 10, 2018

Kõigist Ilu tütreist pühim


kõigist Ilu tütreist pühim
kirjutas Byron
muusika kohta muidugi
tal on tuline õigus

võta orel kitarr kannel
ja üks tumedavereline sopran
ning pane see kõik
erakordselt soojal
septembriõhtul
koos kõlama

lisa punast veini ja viinamarju
näpuotsaga hispaania rütme
ja kindlasti
rõõmsaid musikaalseid
avali hingega inimesi

ilus
võimas
taevalik

21-20-8-09-2018


Saturday, September 8, 2018

Biarmia

Pole mitu päeva kirjutanud, tõsi. Mul on nüüd hoopis teine elukorraldus. Selgus, et internetipulk millegipärast voodis enam ei levi ja pidin laua taha tagasi kolima. Muidu algas mu hommik arvutiga süles ja päev lõppes samuti. Nüüd pean end selleks voodist välja ajama, et arvutiga asjatada. Ongi rohkem eneseaktiviseerimist.

Põhirõhk on lugemisel. Lugesin komi eepost Biarmia - oli see alles üks ilus lugu. Ei mingit vägistamist ega verevalamist ega madalalaubalist peategelast. Võimas Vörmort laulab ja mängib kandlel kõik vaenuväed magama või heaks. Aga lõpuks ikka tulevad rotšad...

Nüüd loen komi proosat ja Arvo Valtoni eessõnast sain teada, et soomeugrilaste esimesed kirjalikud tekstid on ungari-, karjala- ning komi keeltes. Soh! Vot! Komidel oli oma tähestik aastast 1372!!! Mõni allikas ütleb, et kreeka, mõni et iraani tähestiku baasil. Pärast tuli muidugi kirillitsa ja kadusid komidki. Vorkutas on neid vis1%, aga no see on ka Komimaa ülemine ots, edasi tulevad juba neenetsid.

Kaheksandal septembril võib veel minna hommikul öösärgis õue, süüa keretäis vaarikaid, mõned ülimaitsvad ploomid ja ainuke kuldrenet, mis on puu alla kukkunud.

Imedemaa!

Tuesday, September 4, 2018

Jah nüüd on küll tõesti sügise


jah nüüd on küll tõesti sügise
sõnajalad õitsenud ära
tuugalt marju täis raudnõgesel
sähvib silmist söakust ja sära

on sireliseemned külvatud
neist tummiselt tärkamas oras
oodates sobivat pärituult
äralennuks valmistub orav

on vagudest välja kraabitud
suislepad ja valgemad klaarid
humalad soomustest roogitud
tõrres möllavad õllelaarid

kaselehed helesinised
muudkui keerlevad tuules kuldses
mutukas nimega inime
pisitilluke kaduvmuldne

poeb prakku ja sätib unele
hällilaulu sumiseb suru
jah nüüd on küll tõesti sügise
mullast tõuseb lilli ja muru

11-25-4-09-2018



Monday, September 3, 2018

Esimene kiri isale


Armas isa!

Ma pole sind kunagi armsaks isaks kutsunud, kuigi armastasime teineteist väga. Polnud meil kombeks nii kõnelda. Kirjutasin punase tindiga kirja ja pistsin su suripintsaku põuetaskusse. Selles
kirjas ütlesin, et sind armastan, aga elus ei osanud. Paljusid asju ei teadnud, ei osanud... Väga rumal olin. Nüüd olen veidi elutargem. Õigetiba.

Ega me kallistanud kah. Lõpus, kui sa juba voodis olid, siis küll tõstsin ning kohendasin sind, et võimalikult palju füüsilises kontaktis olla. Samal ajal õppisin sinust lahti laskma, et sa rahus minna saaksid.

Tol viimasel õhtul istusin su endises toas ja kirjutasin matusekõnet. Sääl on nüüd meie uus ja ilus vannituba, aga sinu pandud vineer on laes ja seintel alles. Seintel veel see mu lapsepõlvemaja punane. Köögis on alles ka see kraanikausikapp, mille ma tahtsin ära lõhkuda. Siis sa ütlesid: „Lõhku võib kõike!“ ja mul oli väga häbi.

Tol õhtul sain ma aru, et enam pole midagi parata. Harjasin su musta ülikonda, mis rippus ukse küljes ja Aimar triikis su valget särki. Temale omase põhjalikkusega. Muud me ei mõistnud teha. See paratamatuse ja lõplikkuse tunne on meeles. Alatiseks. Ühel hetkel sa ütlesid, et sured ära ja küsisid juua. Andsin. Sa ütlesid, et tahaksid paremat vett. Ütlesin, et paremat pole. Oleksin ehk pidanud laskma kraanist külmemat joosta, aga ma ei tulnud selle peale. Nii ütesidki: „Ma suren ära...“

Tol ööl nutsin lohutamatult, sest mõistus ja jõud hakkasid otsa saama. Hommikuks olidki lahkunud. Arvan, et minu pärast. Et mind aidata omal moel. Ma tegin nii palju, kui ma oskasin, aga ma oskasin vähe, sest ma suretasin esimest korda oma isa. Esimest ja viimast. Seda ei saagi osata.

Nüüd ma ei tea, mida sa meie plaanist arvad, aga ma soovin nii väga sinu õnnistust. Rongipiletid on ostetud, ootame viisat, reisini on kolm nädalat. Aeg-ajalt valdab mind paanika ning hirm, siis läheb jälle üle. Paljud on vaimustuses meie otsusest. Mina soovin teada sinu arvamust. Selles maailmas poleks sa vist meie mõtet heaks kiitnud, aga nüüd?

Teie ju sülitasite kodumaale sõites piiril kolm korda üle õla, et ei peaks sinna Venemaa põhja enam mitte iialgi tagasi minema. Piisas neist kaheteistkümnest aastastki. Mida sa nüüd arvad, isa? Nüüd, kus sa oled Täielikus Mõistmises?

See pole minu jaoks lõbureis. See on midagi, mille ma pean selles elus lihtsalt läbi tegema. Et saada küpsemaks ning mõistvamaks. Ma palun sinu heakskiitu. Palun saada mulle mõni märk. Unes või ilmsi. Ole meie kaitsja ja hoidja sel reisil, isa!

Sinu tütar

20-24-1-09-2018