Friday, August 3, 2018

Tahaksin rääkida

Tahaksin kellegagi rääkida. Teiega saab. Te olete alati mu jaoks olemas. Täna on mul aega. Ei kavatse midagi teha, põhiliselt lamada ja kirjutada. Kuigi peaksin võib-olla siit-sealt natuke kõpitsema, sest õhtuks tulevad Katrin ja Ly. Maria ka. Aga mul pole võhma.

Eile õhtul rohides (jõudsin väga palju, ise ka imestasin), kui tõmbasin viimase peotäie õitsvat vesikanepit kibuvitsapõõsast, riskides saada okastest kriibitud, sain hoopis herilaselt sutsata. Just siis lõpus!!!

Hakkasin pablama, sest kord oli mul allergiline reaktsioon, kui käsi paistetas õlani, ma nägin välja nagu üks monster, ei saanud pühapäeval kirikus orelit mängida ega midagi. Siis perearst süstis mind ja asi sai korda. Ei julenud eile õhtul algul ravimeidki võtta, aga kuna midagi ei juhtunud, siis ikka võtsin ja magama jäin.

Tegelikult tahan ma rääkida poetess Mari Vallisoost, kelle ma alles nüüd avastasin. No ma teadsin nime küll ja mõnda luuletust varemgi, aga suures koguses tema luulet lugesin alles nüüd ja see oli elumuutev kogemus minu jaoks. Noh, olgem ausad, tõuke sai kõik sellest, et Jaan Kaplinski nimetas teada Eesti andekamaks poetessiks. (Ühes oma raamatus.) Ta ei täpsustanud, kas pärast Underit ja Alverit.

Vat kui keegi autoriteet ütleb, et on hea, siis hakataksegi uskuma. Kes ei teaks.

Ja nüüd ma siis loen ja loen... Muide, Mari Vallisoo on ühte luuletusse ka minu sisse kirjutanud. :) Seal on sõnad "mõni Annelii".

Imestan, et ma tema surmast midagi ei mäleta kuulnud olevat. Aasta oli 2013. Sel ajal olin ma juba oma värkidest suht toibunud, ilmutasin esimese raamatugi. Tol ajal mängis meil küll pidevalt Vikerraadio (enam mitte), aga mine tea, kui palju asjast üldse räägiti.

Oma surmast auto läbi on ta kirjutanud. See on küll minu meelevaldne tõlgendus, aga ma usun ennetesse.

Nemad

Ma olen lapsena surnud.
See, kes tänaval lamas,
auto all. Nende juures
käin vahel kummitamas.

Viienda korruse aknal
vahin - kapp ja kušett.
Üks Nendest telekanuppu
keerab ja ütleb, et

igav. Nii terve õhtu
Nad nühivad tugitoole.

Ainult mu elus õde
mõnikord vaatab mu poole.

No comments:

Post a Comment