Sunday, August 26, 2018

Pohmell

No mina jõin küll vaid tilgakese vahuveini, aga käitusin nagu üks purupurjus naine. Liiga palju lobisemist ning ülemäärast naermist. Täiesti homeeriliselt. Siinkohal meenub mulle üks mees Ööülikooli rännakutest, kes naerab NII koledasti. Vahet pole, kui tark on inimene, aga kui ta NII koledasti naerab, siis on ikka väga kole. Vaene mees. Samas, kui inimesele on antud kaunilt naerda, siis see on väga määrav isiksuseomadus.

Nojah, nüüd on nõud pestud ja vat nüüd ma vaatasin maja üle. Mu armas väimees teab täpselt, millist alkoholi ma armastan,  seega võib leida riiulitelt koore- ja astelpajulikööri. Leotasin koorelikööris Ferrero Rocheri, mis mahendas pisut seda va pähklimaitset ja eks ma nüüd siis tongis olengi. Pisut. Mis teha. Elu tundub kohe mõtestatuna.

Enam ma ei kavatsegi varjata, et midagi pole parata, tuleb minna reisile, sest inimene, kes pole mitu aastat reisinud, muutub igavaks. Raamatute lugemine üksi ei aita.

Reis tuleb rongiga, parajalt kannatusterohke ning temaatiline: Eesti 100 ja isa 105. Eks ma millaski räägin pikemalt, kui asi juba teoks tehtud. Seljakotireis. Askeetlik. Märkmete jaoks märkmik ja pastakas. Ärge kartke, ei mingit reisikirjade postitamist hiljem blogis. See on tüütuse tipp.

Aga midagi ehk siiski, midagi jäävat peaks sellest ikkagi sündima. See peaks olema selline omamoodi Santiago de Compostela minu jaoks.

No comments:

Post a Comment