Thursday, August 30, 2018

Novat

Teate küll seda ülitundlikkuse värki (kes teab, see teab). Nüüd ma juba olengi emotsionaalselt sel reisilainel, kuigi kolm nädalat on veel oodata. Viisatki pole veel, rongipiletid küll. Ja ma ei oska end kuidagi häälestada või positsioneerida nii, et õige tunduks. See pole mingi niisama reis, aga süvaemotsionaalseks ka ei tahaks minna. Kusagil seal tunnete ja mõistuse tasakaalukeelel sooviks püsida. Mina??? Millal see mul õnnestunud on?

Mõtlen, kas isale oleks selline mõte üldse meeldinud. Arvan, et mitte. Nemad sülitasid kodumaale tagasi sõites piiril kolm korda üle õla, et enam mitte kunagi ei peaks sinna tagasi minema. Tema ei tahtnud neid kohti niisama vahtida. Talle piisas kaheteistkümnest aastast küll.

Aga meie oleme meie. Mõned asjad lihtsalt peab läbi tegema. See plaan oli ammu, siis panime ta kõrvale, aga tuli taas päevakorrale. Saatuse ja iseenda eest ei põgene kusagile. Seega sõidame platskaardiga Vorkutasse. Platskaardiga, mitte loomavagunis. Küllap on need geenid, mis meid sinna veavad. Isa ja vanaisa radadele. Võib-olla selle sõiduga loksub midagi minus paika või sootuks paigast ära. Vaatame.

Kuidas ma vastu pean, selgub sõidu käigus, aga nüüd ma katsun need mõtted kõrvale panna (ei õnnestu väga hästi) ja tegeleda koduste asjadega. Näiteks proovida mingi valemiga küüslaugud peenrast kätte saada. Vähemalt osagi, aga loomulikult mitte täna. Mõnipäev. Tunduvad olevat väikesed ja viletsad. Kuiva pärast.

Sibulad on küll ilusad ja suured, kartulid samuti. Kartulil on veel pealsedki. Tavaliselt lähevad poole augusti pealt lehemädanikuga. Ja Polka hakkab valmima. Kui sooja ja päikest annab, saab veel vaarikaid süüa nii et vähe pole.

No comments:

Post a Comment