Monday, August 20, 2018

Mõned asjad jäid ütlemata

Siiri on tõesti väga sümpaatne ja ei eputa üldse, tõsi! :) Tänan kaasa mõtlemast! KUI oled ilus ja andekas, siis polegi vaja eputada ju. Vist on neil eputajatel ikka mingid kompleksid. Ja mina olen jälle kole tundlik, kui keegi eputab. Oh jumal küll, nagu herilaselt saaks saba alla sutsata! :)  Aga see selleks.

Millegipärast on mulle meelde jäänud isa ammusest jutust üks fraas. Sõjaväelased ei tohtinud avalikult tänaval lapsevankrit lükata. See oli määruste vastane.

Nii oli esimeses Eestis, kus mu isa oli ohvitser. Huvitav, miks selline lapsevankrijutt üldse? Äkki ilmub mõni sohivend või sohiõde välja??? :)

See jutt meenus täna kirikus, kus vallavanemal olid naine ja titt kaasa. Ja ma nägin pilti, et titt toppis issile sõrme suhu. Issi laskis sel rõemsaste sündida. Justkui armas või mis? Aga kui isa on tähtsal üritusel ja tal on vallavanema ammetiraha kaelas, siis on pildil midagi valesti. Minu jaoks. Aga eks ma olen üks lastevihkajast vanamor ka muidugi! :)

Ja siis hakkas titel igav ning kogu pere lahkus tükkis ammetirahaga. Minu arvates oleks vallavanem siiski jääma pidanud. Aa... kringli söömise ajaks tuli tagasi. Titetult. Tubli!

Veel. Sõna "vanamor" sain Mari Vallisoolt, see on Kodavere kandi sõna. Mu isa luges ka salmikest:

kägu see kukkus kuusikus
kaasikus oli pesa
lind see laulis lepikus
vanamor kündis kesa

No comments:

Post a Comment