Tuesday, August 7, 2018

Merily

Tänan sind, Merily, kes sa mulle luuletuste juurde südameid paned! Tahaksin teada, kes sa oled. Kirjuta ning joonista mulle muidu ka. :) Feissbukki või meili peale. Aga, kui sa ei taha, siis loomulikult mitte.

Tänase päeva jutt. Pean kiirustama, sest hirmus pissihäda on, aga enne ei viitsi minna, kui jutt kirjas. Siis lähen ühtlasi ka kiviktaimlat rohima.

Istuvad kaks naist kohvikus ja arutavad: "Küll me oleme ikka õnnelikud. Teeme, mida tahame, sõidame, kuhu tahame, sööme, mida tahame..." Istun nendega samas lauas (oleme tuttavad), kuulan ja mõtlen, miks nende jutt kõlab nagu millegi tõestamine iseendale või mulle.

Sest vaadake, mina ju suurt ringi ei sõida, väikest küll. :)  Teen ja söön muidu küll, mida tahan. :) Neil päevil mõtlesin välja ka selle, mis mind õnnelikuks teeks. See on, kui pesen ülakorruse puitraamidega aknaid ja värvimata laudpõrandat. See niiske puidu lõhn teeb mind alati äraütlemata õnnelikuks. Varsti nelikümmend aastat juba!

Õnnelikuks teeb ka see, et ma lõpuks hakkasin viitsima. Viitsima hakkasin seetõttu, et mõistsin, kui ÕNNELIK ma olen, kuna käed-jalad liiguvad (sülitan kolm korda üle vasaku õla).

Õnn on just siin ja täpselt praegu. Goethel oli õigus: "Ära meeleheitel roida ringi laia taeva all. Oska õnne hõlmast hoida, õnn on ikka lähedal."

No comments:

Post a Comment