Wednesday, August 22, 2018

Ma mõtlen vaikusest

Olen rikas nagu troll. Te ei kujuta ette, kui palju vaikust on mul varnast võtta. Hommikust peale. Õhtuni välja. See pole tühi ja rusuv vaikus. Vaikuses peaks alati midagi vaevuaimatavat olema, nagu Fred Jüssi on öelnud. Lindude hääled, kaugete koerte hauked, tuule sahin...

Minu jaoks on eluküsimus, et saaksin ärgata vaikusse. Pean silmas seda, et ma ei kuuleks inimhääli, mis tekitavad pidevat mürareostust. Aastatega muutun järjest tundlikumaks. Intensiivset kõnelemist  ma reeglina väga kaua ei talu. Ja kui ma olen sunnitud, siis seda magusam on saabub vaikus.

Praegu ma sellist vaikust naudingi. Ainult arvuti vaikne krõgin, tuule hääl akna taga ja vahel lennukimüra, hetkel lülitus sisse külmkapp.

Inimesed peaksid üldse vähem kõnelema. Viimasel ajal tuleb nende suudest kas vihakõnet või lihtsalt tühja loba või sulaselget lolli juttu. Ma valin parem muusika või merekohina või metsamühina või vihmapladina - midagi muud igatahes. Lugemise ka muidugi. Lugemine on kõige parem vestluse vorm.

Mäletagi, millal mõni vestlus mulle midagi pakkunud on. Ikka hakkab igav, ikka hakkan nihelema ja lõpuks hoopis ise lobisema. Ja siis on pärast halb maitse suus. Alati, kui ma liiga palju räägin.

Seepärast ma panen ka nüüd oma sõrmed paigale ja olen lihtsalt vaikuses. Imeline!

No comments:

Post a Comment