Saturday, August 25, 2018

Kremli ööbikud

Igal pool ainult sellest räägitakse. Üks kirjutas, et jääb ainult kaasa tunda neile, kes ilma jäid. No kuulge, see on ka väga kitsas vaatenurk. Mina näiteks ei tunne kellelegi kaasa, kes millestki, mis mulle ilgelt meeldib, ilma jääb. Esiteks on mul on pigem hea meel, et vähesed nägid. Et see on siis nagu mingi salavärk ja teiseks ei pruugi kõiki kõnetadagi, mis sulle meeldib.

Kremli ööbikud läksidki selliseks massivärgiks, aga massivärgi peale kirtsutan mina üsna tihti nina. Mul on suht omanäoline maitse. Nišivärk.

No sorry, vot ei jaga seda Joala-kultust mitte ivagi, kuigi mõistan tema fenomeni küll. Muide, nad õppisid mu onupojaga muusikakoolis koos. Onupoeg oli ka sitaks musikaalne, aga viinasurma ta suri. Ammu juba! Igavene rahu, sulle Juhan, nüüd kus ma su nime suhu võtsin. Mäletan igavesti, kuidas sa meil klaverit mängisid ja laulsid: "Naerata nüüd jälle sa..."

No ja olgem ausad, polnd seda piletirahagi võtta. Ja kui lõpuni aus olla, siis meeldib mulle, kui üldse raha ei taheta ja kõige rohkem see, kui kuldtähtedega kirjutet kutse saadetakse, et olete oodatud sinna ja sinna. :)

Ja üleüldse käib meil siin tükimat aega ilma Kremlitagi selline festival, et anna minna. Inimesi muudkui voorib edasi-tagasi ja lõppu pole veel näha. Aga noh, käidagu, ma veeretan vastutuse ikka kellegi teise kaela ja lasen endale pigem restoranis välja teha, kui et külalislahke perenaine olla, kel lauad lookas.

Ega teil jummala pärast pole jäänud muljet minust kui mingist toredast võõrustajast ja muidu lahkest inimesest? Kui, siis kummutagem selle müüdi nüüd koheselt ja siinsamas. :)

1 comment: