Sunday, August 12, 2018

Introverdi okkaline rada

Jah, raske on siin ekstravertide hallataval planeedil, aga õnneks on meil - introvertidel - vähemalt oma kaitsepühak Valdur Mikita, kes vähegi lohutab. :)

Kui ekstravert sõidab Prantsusmaale ja Alpidesse (riputab pildi feissbukki), siis introvert (konkreetselt mina) vajab välistest stiimulitest vaid jalutuskäiku kalmistul ja kirikukontserti, aga kohad peavad olema täiesti uued. Pildid lähevad samuti feisbukki, siin vahet pole. :)

Stoori algab väikeses Laiuse külapoes, kus me alati kohalikke pirukaid, kalja ja küünlaid ostame, et natuke süüa, enne kui mu ema hauda lähme korrastama. Pärast sajakilomeetrist sõitu ongi kõht alati jubetühi ja ma panen kõigepealt nahka need neoonroosa täidisega korvikesed. Mõlemad. Armsa mehe oma samuti. Puhas keemia ilmselgelt.

Aga seal poes!!! Seal on ilus noor ema oma kahe pikakoivalise tirtsuga, umbes kümnese ja viiesega. Püstihädas, sest need upitavad riiulitelt igasugu asju "oma raha eest". Ühe kotikese puhul karjatab ema: "Issand! SEE hapneb sul kodus laua peal! Pane tagasi!" Laps on väga üllatunud. Lõpuks võivad mõlemad saada ühe üllatusmuna.

Aga siis meenub nooremale, kel on imepeenikesed koivad (taevake, ma pole varem selliseid näinud!), et ühele mänguasjale on patareisid tarvis. Anna andeks, lapseke, usun, et sinust võib  kord imekaunis modell saada, aga praegu oled sa üks erakordselt inetu pardipoeg oma ümmarguste prillidega ja nendesamade pillirookõrrekoibadega. Vaatan ja imestan. Patareid jäävad ostmata.

Hauakivi all on herilasepesa. Rõvedad tegelased keerutavad-tiirutavad kurjakuulutavalt. Me ei soovi üldse nendega vaielda. Mu armas mees saab kuidagiviisi küünlad põlema ja me põgeneme. Kalmistuteed on täis pruunikskõrbenud puulehti.

Tavaliselt annavad kirikud ja surnuaiad end kergesti kätte, nad on teede ääres või paistab kirikutorn kaugele, aga Torma ei anna. Sõidame kirikut otsides kaks korda mu sugulaste majadest mööda. Üks on puudesse kasvanud ja vaikne, teine liiga lagedal ja õuel käib pidu. Kõik noored inimesed, kes mind ilmselt üldse ei tunnegi. Vana maja, mis mulle lapsepõlves väga meelis, on ammu lammutatud ja inimesed, kellega suhtlesime, ammu surnud.

Torma kalmistu on muljetavaldav. Tunda on kunagist jõukust ja vanade aegade vägevust. Kirik üllatab samuti, ka Walkeri üle saja-aastane orel oma võimsa kõlaga. Esinejad on ekstraklass - Peterburi Maria teatri sopran ja astronoomiaprofessorist organist.

Ükski rakk ei jää läbi töötamata pärast kõiki neid ave mariasid ning Bachi re-minoor tokaatat ja fuugat. Raskekahurvägi. Otsetabamus.

Kas see punases särgis mees, kes pärast kontserti pastoraadi juurest jalgratta võtab, pole mitte minu sugulane?

No comments:

Post a Comment