Friday, July 13, 2018

Vahepeal

Vahepeal on kõiksugu asju juhtunud. Käisime ühel esietendusel. Kutsetega, sest 25 eurot on ikka liig, mis liig. Ja oh imet, saime isegi järgnevale koosviibimisele kaasa võetud. Poolkontvõõrastena. :) Seal ma nägin Alissijat, seda tüdrukut, kes töötab etenduste vaatajana. Ma ei tea, kuidas ta ametinimetus täpselt kõlab, aga tüdruk oli võrratu. Kiirgas imelist energiat.

Saladus on selles, et ta pole eesti verd, aga räägib puhast eesti keelt. Temas on emotsioone ja tundlikkust. Ma tunnen sellised kohe ära ja võtan omaks. Nemad reeglina mind ka. Huvitavad inimesed on ikka väga huvitavad.

Siis sain üles pildistada selle Vaivara vana kalmistu, mis mind kummitama jäi, kuna esimesel käigul polnud fotokat kaasas. Vaadake neid pilte mu ajajoonel. Need kõnelevad tegelikult kuradi palju. Mitte fototehniliselt, vaid ajalooliselt ja emotsionaalselt.

Kalmistupiltidega on vist nii, et paljud justkui ei tihka neid laikida või arvavad, et kalmistud seostuvad vaid leina ja kurbusega. Minu jaoks mitte. Minu jaoks seostuvad eluga. Seal on ju nii palju elatud elusid. Mul ei ole kunagi kurb. Mina armastan surnuaedu ja nemad mind.

Ja kirikukontserdil käisime. Oli tarvis kirikut ja muusikat. Sain siis kah (ise muusikaharidusega inimene ja puha) lõpuks inglissarve lähedalt näha ja tundma.

Ja mu artikkel ilmus Põhjarannikus. Ikka seesama joru, et ma ei lähe siit mitte kusagile mujale elama ja bla-bla-bla... Sain positiivset tagasisidet. Eks ma ole üks Ida-Virumaa eestkõneleja.

Provintsipatrioot.

No comments:

Post a Comment