Thursday, July 5, 2018

Teekond

Kõik algas sellest, et Vaivara raudteejaamas esines puhkpillikvintett Estica kontsertide sarjas Teekond eesti muusikas, mis on pühendatud Eesti 100-le ning toimubki raudteejaamades.

Vaivara on mulle tähtis koht, sest kohe jaama juures elas tädi Helmi, kelle mees Oskar töötas raudteel. Arvan, et tundsin selle maja ära. Roosa, ühekordne ja pikk.

Kontsert oli super. Vanas lagunevas stalinistlikus jaamahoones musta raudahju taustal viis noort inimest ja viis pilli - flööt, oboe, fagott, metsasarv ja klarnet. Ainult eesti muusika. Sellised lood kaasaarvatud nagu Miina Härma "Tuljak", Kunileid "Sind surmani", Vinter "Laul Põhjamaast".

"Tuljaku" avataktid kõlasid nii võimsalt, et mu armas mees sosistas, et see võiks olla Eesti hümn ja ma sosistasin vastu, kas sa tahad, et hümnis lauldaks "... viina viiskümmend vaati..." ja me naersime natuke.

Aga siis algas ühel väikesel poisil ninaverejooks - peod kõik verd täis -  ja vanaema läks temaga rutusti välja. Pillid mängisid ikka edasi.

Pärast kontserti sõitsime läbi sellised kummitusasulad nagu Viivikonna ja Sirgala. Nägime mälestusmärki juutide koonduslaagri vangidele. Väga emotsionaalseks kiskus. Puänt saabus Vaivara vanal kalmistul.

Kalmistu ise on üks suur mälestusmärk, viimase sõja lahingute kaugtules kahjustada saanud. Võimsad kivid ja raudristid viltu, killujälgedega, moondunud, väändunud, raudaiad poolikud või pikali...

Ja siis see mälestusmüür Sinimäel ja mujal langenud norrakatele, eestlastele, kohalikele kultuuritegelastele ja hoonetele. Võimas kant on see olnud. Maastikki huvitav - on tõusu ja langust. Sinimäed ju.

Väga palju kõnelevat ajalugu nägime täna. Nii palju kadunud hiilgust. Silme ees on endised talud ja põllud, kirikud ja rahvamajad. Hävitatud kodumaa.

Need viltused vanad raudristid ei lähe meelest.

No comments:

Post a Comment