Tuesday, July 31, 2018

Siesta

Kui suve alguses lükkas mu armas mees kõigepealt hommikul eesukse lahti, siis nüüd hoiame seda kindlalt kinni, sest sealt hoovab tapvat leitsakut. Lõunakaar ju.

Suutsin tõusta pool üheksa, siis oli veel päris hea õues. Põllulgi vari, nii et rohisin pool peenart, aga siis tuli päike ja ma põgenesin. Katsun end säästa õhtuks. Muidu on rohimissoov ja rohimisvajadus täiesti olemas. Vajadus ületab soovi mitmekordselt. :) No soovi takistab jälle leitsak. Nokk kinni, saba lahti.

Õhtul märkasin longus floksilehti ja hakkasin siis kastekannuga jooksma. Hommikul selgus, et olingi lilled selleks korraks päästnud. Selle kohta sündis ka luuletus, mille koos fotoga loomulikult feissbukki üles riputasin.

Loen praegu Mari Vallisood. Jõudsin temani läbi Jan Kaplinski. Just läbi selle Jani, kes enam eesti keeles ei kirjutavat. No ma pole kursis, kuidas hetkel, aga aastaid tagasi ta nii lubas. Jan Kaplinski nimetas Mari Vallisood Eesti kõige andekamaks poetessiks.

TEMA LUULE ON TÕESTI VÄGA HEA!!!

Kuidas ma varem ei teadnud ega märganud? Ikka peab keegi ütlema ja sind ninapidi sisse pistma. Ise oli ta väga tagasihoidlik ka ja nüüd teda enam polegi. Ma ei tea, kas ma tollal teadsin sellest õnnetusest või mitte.

Igatahes olen viimasel ajal nii palju luulet lugenud, et kui endal hakkab midagi tulema, siis olen hirmul, et kelle pealt ma nüüd maha kirjutan.

Mõtted ja kõlad jäävad ju meelde ja sa hakkad neid enda omaks pidama.

Ja vahepeal kuulan Hannese laulu, millele ma eestikeelsed sõnad tegin. "Ootan su kirja" on vist pealkiri ja küllap "Elmar" seda mängima hakkab. Igatahes Amandast on lugu ja LOOMULIKULT ma ei mäleta vendade nimesid, kes seda originaali laulavad.

No comments:

Post a Comment