Saturday, July 28, 2018

Nooh...

Ära käisime seal Liimala rannas. Meri haises juba kaugelt, aga visuaalselt näis puhas. Põhi oli liivane ja siis ümarkivine ja läks jälle madalaks. Päris jahe. Ujudes hakkas kaelal külm. Kolm korda käisin sisse-välja. Kolm on kohtu seadus. Ihu jäi kleepuvaks.

Trikood üldse ei viitsi viimasel ajal enam seljast võtta, tõmbasin kleidi peale, liivased jalad kingade sisse ja läksin seda maja vaatama, mille väraval eelmisel aastal rippus müügikuulutus. Mis oli nii räsitud mändidesse kasvanud, et ma pidin rinnuni heinas sumama, et natukenegi näha.

Nüüd oli maja ots lage, männid korda tehtud, kuivad oksad ära saetud. Majal uus katus ja seinad palkideni puhastatud, peaukse ette kõrge trepp valatud. Pikk ühekordne maja kahe suure korstnaga. Selle maja ümbersündi tahan ma jälgida. Selle maja pärast lähme veel tagasi ja ehk kunagi, kui taas raha on, restorani ka. Kuigi erilist muljet see söögikoht mulle ei jätnud.

Nagu ikka. Anna aga palju raha ja sa saad mingi väikse ampsu suurel taldrikul ja ülejäänu on kastmetriibud või tuhksuhkrumustrid.

Kodus pidin kuuma duši alla minema. See märja trikoo värk pole nali. Hea, et põit ära ei külmetanud või midagid.


No comments:

Post a Comment