Tuesday, July 24, 2018

No ei leia noh

Olen eriline otsimishälvik. Iial pole leidnud juhatamise peale ühtegi hauda üles. Mõtlesin, et tänase kuumaga võiks surnuaia põlispuude varjus ühe otsimisretke korraldada. Ega ma neid juhiseid eriti kuula ja kui kuulangi, siis mu aju natuke muudab neid.

Meelde jäi "väike värav" ja "paremal pool". Kohapeal selgus, et väikeseid väravaid oli kogu surnuaiamüür täis. Küll ma tallasin igas väravast sisse ja vahtisin. Kõik tulemuseta.

Siis proovisin leida üht, millele osutas viit. Seda ka ei leidnud!!! Lahkusin enne, kui täiesti endast välja oleksin läinud. Äkki inimesed vandaalitsevadki kalmistutel seepärast, et ei leia mõnd hauda üles ja siis vihaga peksavad plaadid puruks ja kangutavad ristid välja. Ah? Mis? Selline teooria. Enda pealt vaatasin, aga ei teinud. Te ei pea muretsema. :)

Mulle on ilmunud sõbranna. Jumala lambist. Rohin mina ükspäev oma lillepeenart, stringides tagumik taeva poole, kui kuulen äkki köhatust. Vaatan ehmudes üles ja näen teel värava taga seenelise moega naist. Küllap läheb mööda, lohutan end. Aga ei lähe, hüüab hoopis: "Možna k vam?" Ja mina vastan külalislahkelt: "Da!" Jobu!

Nüüd ilmus mul eile siia keset kõige kiiremat tööaega. Külakost kaasa ja tahtis teed juua. Korteriinimene, muidugi pole kodus midagi teha. Tahab loodusesse sellise kuumaga. Aga mul pole aega siin mingeid suvitussaksu pidada. Mul oma asjad ajada.

Kui veel ilma ettehelistamata tuleb, siis ma küll ei viitsi enam nii tore ja lahke olla. Ma pole üleüldse mingi sõbrannade inimene. Ma ep oska neid pidadagi, aga mulle meeldib, et mul on palju tuttavaid ja sõpru, kellega vahel rõõmsalt trehvame, nii et tüütuks ei lähe.

Oh jumal, tuleks see vihm juba!

No comments:

Post a Comment