Saturday, July 21, 2018

Nii õhuke, nii õhuke...

Ühe eestiaegse linnapea (kes ise LOOMULIKULT Venemaa mulda jäi) tütre kirstu lasksid täna hauda neli vene noormeest, matusebüroo logoga musta värvi T-särgid seljas, töökindad käes ja nokatsid peas.

Võib-olla ei ole see kõik tähtis. Ühel eesti onul oli ka müts peas. Mehed olid viisakad, tegid oma töö kähku ja vaikselt. Seisime surnuaia kõige kaugemas otsas, kus ma polnud iialgi käinud, tallasime haudadel, sest kusagile pidi ju jala toetama. Ümberringi olid venelaste hauad. Ikkagi tundus see mulle justkui aja irvitusena.

Tulin üksi läbi surnuaia, nägin uhkeid kive ja aedu, mõnes kohas ka kunstmuru haudade peal ning tundsin, KUI õhuke see EESTI siin tegelikult ikka on.

Käisin radu, mida ma tavaliselt ei käi. Inimtühjas suvekuumas linnas ja mõtlesin, et ma ei tea ju tegelikult sellest praegusest linnast ja inimestest mitte midagi. Vanad kaovad, noored lahkuvad ja kõik jääb aina õhemaks...

Siis tuligi rong ja rongi pealt Maria. Oli juba unustanud, kust ma tulen ning imestas, miks ma musta kleiti kannan.

Rimist ostis mulle Lady Speed Sticki, sest mul endal pole raha. Vaesed ajad on tulekul, aga eks ole ennegi olnud.

Kahjuks hea eluga harjud palju kergemini kui vastupidi.

Mul on veel kaks "Hopsti üle vikerkaare" kapi otsas, 10 eurot tükk. Kui keegi tahab mind kitsikuses aidata...

No comments:

Post a Comment