Saturday, July 14, 2018

Minemisest ja jäämisest

See lehelugu:

Hiljuti jagasin FB-s postitust, kus keegi mulle täiesti tundmatu inimene soovis müüa oma lapsepõlvekodu Jõhvis. Mõni aeg varem lugesin samas keskkonnas kommentaari võimukriisi teemal Jõhvi vallas, kus väljenduti ultimatiivselt: „Kolin siit ära!“ Mõlemad postitused puudutasid mind isiklikult. Olgu öeldud, et tegu on natuurist tuleneva ülitundlikkusega, aga paraku nii on ja kuidas muidu rahuneda, kui probleemi enda jaoks lahti kirjutades ja kirjutatut teistega jagades.

See, et siitkandist minnakse, on tavaline. Harva tullakse tagasi. Mõnda rõõmustavat näidet siiski tean, aga see on tilk meres.

Nende lapsepõlvekodude müügitehingute puhul on enamasti tegu viiekümnendail ehitatud mansardkorruse ja viilkatusega, tihti nostalgiliselt kollaste puitmajadega, millest lapsed ammu välja lennanud ning mujal kodu rajanud ja kelle vanemad nüüd ilmselt igavikku läinud. Nii need majad tühjaks jäävad. Olen kurbusega jälginud majakeste saatust – need lammutatakse ja asemele ehitatakse kivikolossid. Iga vana maja kadumisega on ühe perekonna peatükk Jõhvi ajaloost kustutatud. Neid kustub järjest. Uued elanikud ei tea tihti sedagi, mida nende tänavanimi tähendab, lihtsalt mingi kummaline võõrkeelne sõna – Lepa, Koidu, Vaarika, Muru ja mis iganes.

Jõhvis, kus vanu hooneid niigi vähe, on iga vana maja kadumine minu jaoks tragöödia. FB-s aeg-ajalt postititatakse mõni endisaegne foto ja siis me nutame taga hobupostijaama või muretseme laguneva jaamahoone pärast või meenutame viinapoode, et mis värvi need täpselt olid ja kus asusid. Meie, toonased lapsed. Mina tean kiriku juures asunud viinapoodi vaid seepärast, et mälus on pilt, kuidas mu ema astub sellest välja, ilmatusuur arbuus süles. Järelikult ei müüdud neis ainult alkoholi.

Mõisatn, et täiskasvanuks saamine ja kodust lahkumine on loomulik protsess ja inimese arengu vältimatu osa, aga kripeldab ikka. Olen ise nabanööri pidi oma lapsepõvekodu küljes kinni, seepärast. Kuigi mu veri on Tartumaalt ja seal ta mind ka kõvasti kõnetab. Kõvasti ja puhtas emakeeles (sellist luksust siinkandis endale lubada ei saa), aga ära minna siit ei või. Liiga väärtuslik tundub mulle vanemate loodud kodukoht. Kuuskümmend kaks aastat on juba üsna arvestatav iga ühe kodu tarvis, kuid siiski poisike, kui mõelda, et jugapuu vana talli nurga juures võib elada nelja tuhande aastaseks.

Nii ma kulgen õndsas teadmises, et inimesel saab olla vaid üksainus kodu, millesse ta sügavasti juurdunud. See on naiivne, ma tean. Tänapäeva maailmas vahetatakse paari aasta tagant kodu uue ja moodsama vastu või kodunetakse, kus iganes. Maailm on suur ja lai. Näiteid ei pea kaugelt otsima, mu oma lastest elab üks juba aastaid Brüsselis ja teine seikleb praegu Austraalias. Õnneks on olemas üks neljast, kes väärtustab vanaisa ehitatud maja ja tunneb end siin megahästi, kui vahel Tallinnast koju tuleb. Aeg-ajalt otsustavalt lausudes: „Kord on see kõik siin minu oma!“ Et siis kohe kahe jalaga maa peale tulla ja küsida: „Ja mida ma sellega peale hakkan?“

Tõesti, katused vajavad ammu vahetamist, muruniitmist on palju, pidevalt on vaja midagi kohendada ja lõputult rohida. Mulle on see elustiiliks kujunenud. Liikuma ju peab ja füüsiline töö asendab minu puhul jõusaali väga edukalt.

Ja kui mõelda ärakolimisele, siis kuidas pakkida sisse kaks hektarit maad koos metsa ja hoonetega? Olen proovinud minna, kaks kätt taskus, aga tagasi tulnud, sest ei ajanud võõrsil juuri alla. Veereva kivi tunne pole minu jaoks. Võib-olla mõnes teises elus sünnin ränduriks. Praegu on mul metsakohin, männilõhn, linnulaul, udused õhtud ja kirkad hommikud, õunad puus ja herned peenras. Ja kõik see vaid kahekümne minuti kõndimise kaugusel linna keskväljakust. Tööstuspargi tänavalaternad põlevad läbi öö ja annavad turvatunnet. Ei oska taga nutta isegi seda mahavõetud metsa (mis praegu kangesti moes on), sest lagedale jäänud kodutee äärde ei juleta enam prügi maha panna, nagu varem kombeks oli.

Olen oma hõimlaste pooltki pidanud taluma suhtumist: „Ah, mis minul seal provintsis venelaste hulgas teha oleks!“ Aga kui ma mõtlen nüüd nendele intelligentsetele ja huvitavatele inimestele Jõhvis, Kohtla-Järvel ja mujal Ida-Virumaal, keda ma tunnen, siis tahaksin neile kõigile mingi medali anda. :)

Ainuüksi selle eest, et nad siin püsivad. Nüüd sobiks tsiteerida Bertolt Brechti „Kes ära minna võivad“:

Kes ära minna võivad, mingu minema.
Ei maksa paluda, et nad jääksid.
Jääma peavad ainult need,
kes ei või ära minna.
Kuidas saab seda kinni pidada,
kes võib ka ära minna...

Suurepäraseid inimesi elab kõikjal, ei ole nii, et Eesti on Tallinn ja kui sõidetakse Tartusse, siis öeldakse, et minnakse maale.

Soovin inimesele, kes oma lapsepõlvekodu müüb, et maja saaks armastava omaniku, kuigi sügaval südames kahtlen selles. Teisele inimesele, sellele, kes ära kolida ähvardas, ei oskagi midagi soovitada. Koligu siis. Mina ei koli kindlasti, aga mul on alternatiiv – ma tõmbun oma metsa äärde ega pea kuulama võõrkeelset lärmi, kui ei soovi. Isoleeritus ongi mind siin püsida aidanud ja teeb seda ka edaspidi. Isoleeritus ning võimalus kirjutada. Mina jään.

Tõnu Õnnepalu on öelnud: „ Kodu – magus armuke ja kibe vangipõli.“ ning Goethe juba sadu aastaid tagasi manitsenud: „Ära meeleheitel roida ringi laia taeva all. Oska õnne hõlmast hoida, õnn on ikka lähedal.“



No comments:

Post a Comment