Monday, July 23, 2018

Kaduma saanud korilane

Ei tea jah, kuhu see korilane minus küll kadus või kelleks/milleks ta arenes. Arvan, et kirjutavaks aednikuks, aga aednikuks mitte klassikalises mõttes. Mitte selliseks, kes taimi ette ja taha kasvatab, äraõitsenud õisi korjab ja kellel kõik klantsib ning läigib.

Mulle lihtsalt meeldib rohida, kummikinnas käes ja ihu päikesele valla, aga täna selle kuumaga mitte ei taha õue minna. Keetsin kolm purki mustsõstramoosi. Isegi oma põõsast ei viitsi marju korjata. Lõikasin ära oksad, mis maha kooldusid ja need korjasin tühjaks. Vilus.

Minu emaema oli eht korilane ja tema leidis seeni ja marju ka. Metsaema näitas kohad kätte. Pärast vanaema hulkusin tundide kaupa metsas ja harva, kui midagi leidsin. Emaga käisime korra sinikal ja sinna vedas meid üks tuttav tädi. Emal polnud aega metsas käia ja kodus oli kümneid marjapõõsaid. Olen nüüd need välja juurinud.

Siiski. Vaatasin kukeseenekohad üle. Tühjus. Õnneks.

Veel paarkümmend aastat tagasi hullusin, kui juhtusin seent nägema ja aias kaskede all kasvavad tõmmuriisikad tundusid imena. Veel kümmekond aastat tagasi korjasin metsmaasikaid ja metsvaarikaid. Metsamaasikaid söön nüüd niitmise ajal ja mul endal kasvab Polka, mis on suurepärane vaarikas, aga valmib talvel. No nii hiline noh! Ähvardasin välja kaevata.

Loen Mikita kukeseeneraamatut (mis kõigil juba loetud) ning mõtisklen selliste asjade üle.

No comments:

Post a Comment