Tuesday, July 31, 2018

Siesta

Kui suve alguses lükkas mu armas mees kõigepealt hommikul eesukse lahti, siis nüüd hoiame seda kindlalt kinni, sest sealt hoovab tapvat leitsakut. Lõunakaar ju.

Suutsin tõusta pool üheksa, siis oli veel päris hea õues. Põllulgi vari, nii et rohisin pool peenart, aga siis tuli päike ja ma põgenesin. Katsun end säästa õhtuks. Muidu on rohimissoov ja rohimisvajadus täiesti olemas. Vajadus ületab soovi mitmekordselt. :) No soovi takistab jälle leitsak. Nokk kinni, saba lahti.

Õhtul märkasin longus floksilehti ja hakkasin siis kastekannuga jooksma. Hommikul selgus, et olingi lilled selleks korraks päästnud. Selle kohta sündis ka luuletus, mille koos fotoga loomulikult feissbukki üles riputasin.

Loen praegu Mari Vallisood. Jõudsin temani läbi Jan Kaplinski. Just läbi selle Jani, kes enam eesti keeles ei kirjutavat. No ma pole kursis, kuidas hetkel, aga aastaid tagasi ta nii lubas. Jan Kaplinski nimetas Mari Vallisood Eesti kõige andekamaks poetessiks.

TEMA LUULE ON TÕESTI VÄGA HEA!!!

Kuidas ma varem ei teadnud ega märganud? Ikka peab keegi ütlema ja sind ninapidi sisse pistma. Ise oli ta väga tagasihoidlik ka ja nüüd teda enam polegi. Ma ei tea, kas ma tollal teadsin sellest õnnetusest või mitte.

Igatahes olen viimasel ajal nii palju luulet lugenud, et kui endal hakkab midagi tulema, siis olen hirmul, et kelle pealt ma nüüd maha kirjutan.

Mõtted ja kõlad jäävad ju meelde ja sa hakkad neid enda omaks pidama.

Ja vahepeal kuulan Hannese laulu, millele ma eestikeelsed sõnad tegin. "Ootan su kirja" on vist pealkiri ja küllap "Elmar" seda mängima hakkab. Igatahes Amandast on lugu ja LOOMULIKULT ma ei mäleta vendade nimesid, kes seda originaali laulavad.

Saturday, July 28, 2018

Nooh...

Ära käisime seal Liimala rannas. Meri haises juba kaugelt, aga visuaalselt näis puhas. Põhi oli liivane ja siis ümarkivine ja läks jälle madalaks. Päris jahe. Ujudes hakkas kaelal külm. Kolm korda käisin sisse-välja. Kolm on kohtu seadus. Ihu jäi kleepuvaks.

Trikood üldse ei viitsi viimasel ajal enam seljast võtta, tõmbasin kleidi peale, liivased jalad kingade sisse ja läksin seda maja vaatama, mille väraval eelmisel aastal rippus müügikuulutus. Mis oli nii räsitud mändidesse kasvanud, et ma pidin rinnuni heinas sumama, et natukenegi näha.

Nüüd oli maja ots lage, männid korda tehtud, kuivad oksad ära saetud. Majal uus katus ja seinad palkideni puhastatud, peaukse ette kõrge trepp valatud. Pikk ühekordne maja kahe suure korstnaga. Selle maja ümbersündi tahan ma jälgida. Selle maja pärast lähme veel tagasi ja ehk kunagi, kui taas raha on, restorani ka. Kuigi erilist muljet see söögikoht mulle ei jätnud.

Nagu ikka. Anna aga palju raha ja sa saad mingi väikse ampsu suurel taldrikul ja ülejäänu on kastmetriibud või tuhksuhkrumustrid.

Kodus pidin kuuma duši alla minema. See märja trikoo värk pole nali. Hea, et põit ära ei külmetanud või midagid.


Friday, July 27, 2018

Läheneva verekuu nägemus


kased kasvavad katustest läbi
kunagi kollase põranda praos
ammukuivanud mändide käbid

seina peal sinine numbriga silt
toas purunend klaasiga raami sees
ilusa alasti tüdruku pilt

pehkind puitu ja rususid katab
laiub ja lokkab ja levitab end
valgete õitega konnatatar

tema on võitja ning õde ja vend

0-04-27-07-2018



Thursday, July 26, 2018

Linnad põlevad, inimesed surevad...

Täna on pilves. Tänu jumalale. Isegi tuuleke puhus põhjakaarest. Ometigi oli nii raske kõndida ja tasakaal paigast ära. Panin valge salli pähe ja päikeseprillid ette.

Raamatukogus oli lämbe ja umbne. Leidsin uute raamatute riiulilt luulet. Oma viimase luulekogu ka. Seda ei võtnud, aga lükkasin hunnikusse Fagira D. Morti, Indrek Hirve, Berk Vaheri, Heljo Männi, Jan Kaplinski, Triin Soometsa, Andra Teede ja Albert Trapeeži. Nüüd kohe õigustatum eksistents, kui luulekogud lugemist ootamas.

Tänane hommik tundub nagu eilne päev. Pean vaatama, et ei unusta kirikusse kontserdile minna. Oreliduo. Tasuta.

Ühtki tööd ei jõua ma täna teha. Ja üldse. Mida need rannainimesed kilkavad, et oh suvi lõpuks ometigi! Vanurid ja südamehaiged piinlevad. Nägin täna üht vanatädi majauksel istumas. Polnud üldse rõõmsa moega. Loodus kõrbeb. Metsad ja linnad põlevad.

Koer lõõtsutab, kuigi on kõige jahedamas kohas. Joosta üldse ei viitsi. Kes viitsiks? Kallan end mitu korda päevas kaevuveega üle ja ujumisvajadus ongi justkui rahuldatud.

Ometigi tahan sel suvel jõuda Liimala ja Smolnitsa randa.

Aga sellest olen vist juba rääkinud. Seega - luulekogud. Lugemist alga nüüd!


Tuesday, July 24, 2018

No ei leia noh

Olen eriline otsimishälvik. Iial pole leidnud juhatamise peale ühtegi hauda üles. Mõtlesin, et tänase kuumaga võiks surnuaia põlispuude varjus ühe otsimisretke korraldada. Ega ma neid juhiseid eriti kuula ja kui kuulangi, siis mu aju natuke muudab neid.

Meelde jäi "väike värav" ja "paremal pool". Kohapeal selgus, et väikeseid väravaid oli kogu surnuaiamüür täis. Küll ma tallasin igas väravast sisse ja vahtisin. Kõik tulemuseta.

Siis proovisin leida üht, millele osutas viit. Seda ka ei leidnud!!! Lahkusin enne, kui täiesti endast välja oleksin läinud. Äkki inimesed vandaalitsevadki kalmistutel seepärast, et ei leia mõnd hauda üles ja siis vihaga peksavad plaadid puruks ja kangutavad ristid välja. Ah? Mis? Selline teooria. Enda pealt vaatasin, aga ei teinud. Te ei pea muretsema. :)

Mulle on ilmunud sõbranna. Jumala lambist. Rohin mina ükspäev oma lillepeenart, stringides tagumik taeva poole, kui kuulen äkki köhatust. Vaatan ehmudes üles ja näen teel värava taga seenelise moega naist. Küllap läheb mööda, lohutan end. Aga ei lähe, hüüab hoopis: "Možna k vam?" Ja mina vastan külalislahkelt: "Da!" Jobu!

Nüüd ilmus mul eile siia keset kõige kiiremat tööaega. Külakost kaasa ja tahtis teed juua. Korteriinimene, muidugi pole kodus midagi teha. Tahab loodusesse sellise kuumaga. Aga mul pole aega siin mingeid suvitussaksu pidada. Mul oma asjad ajada.

Kui veel ilma ettehelistamata tuleb, siis ma küll ei viitsi enam nii tore ja lahke olla. Ma pole üleüldse mingi sõbrannade inimene. Ma ep oska neid pidadagi, aga mulle meeldib, et mul on palju tuttavaid ja sõpru, kellega vahel rõõmsalt trehvame, nii et tüütuks ei lähe.

Oh jumal, tuleks see vihm juba!

Monday, July 23, 2018

Kaduma saanud korilane

Ei tea jah, kuhu see korilane minus küll kadus või kelleks/milleks ta arenes. Arvan, et kirjutavaks aednikuks, aga aednikuks mitte klassikalises mõttes. Mitte selliseks, kes taimi ette ja taha kasvatab, äraõitsenud õisi korjab ja kellel kõik klantsib ning läigib.

Mulle lihtsalt meeldib rohida, kummikinnas käes ja ihu päikesele valla, aga täna selle kuumaga mitte ei taha õue minna. Keetsin kolm purki mustsõstramoosi. Isegi oma põõsast ei viitsi marju korjata. Lõikasin ära oksad, mis maha kooldusid ja need korjasin tühjaks. Vilus.

Minu emaema oli eht korilane ja tema leidis seeni ja marju ka. Metsaema näitas kohad kätte. Pärast vanaema hulkusin tundide kaupa metsas ja harva, kui midagi leidsin. Emaga käisime korra sinikal ja sinna vedas meid üks tuttav tädi. Emal polnud aega metsas käia ja kodus oli kümneid marjapõõsaid. Olen nüüd need välja juurinud.

Siiski. Vaatasin kukeseenekohad üle. Tühjus. Õnneks.

Veel paarkümmend aastat tagasi hullusin, kui juhtusin seent nägema ja aias kaskede all kasvavad tõmmuriisikad tundusid imena. Veel kümmekond aastat tagasi korjasin metsmaasikaid ja metsvaarikaid. Metsamaasikaid söön nüüd niitmise ajal ja mul endal kasvab Polka, mis on suurepärane vaarikas, aga valmib talvel. No nii hiline noh! Ähvardasin välja kaevata.

Loen Mikita kukeseeneraamatut (mis kõigil juba loetud) ning mõtisklen selliste asjade üle.

Sunday, July 22, 2018

Lihtsate rõõmude juurde

Mul on selleks kolm põhjust, et lihtsate rõõmude juurde tagasi pöörduda. Esimene kõlab küll väga labaselt ja väheoriginaalselt, aga see on tõesti rahapuudus.

Nii ma olengi kodus ja kaihvin aiatöid. Küll mul saab alles ilus aed olema, kui kõik istutusalad rohitud. Lõpuks on meil nüüd see, kes kogu aeg muru niita viitsib. Mul peaks rohkem aega ja tahtmist oma lillede jaoks jääma. Vahepeal olin juba lootuse kaotanud.

Vat see muruniitja ongi teine põhjus, ei taha teda üksi koju jätta. Koeraga nad kohe üldse mitte ei klapi. Ja koer on kolmas põhjus. Ei raatsi teda ka kauaks meieta jätta. Seega mõned kalendris ära märgitud sõidud tühistatakse. Sama seis, nagu vanadel aegadel neil, kes lehma pidasid.

Kusjuures ma kunagi tõsimeeli arvasin, et hakkan vanas eas lehmapidajaks, aga selline moodki on kadunud ja ei mina loomi taha. Koerapidamine on piisavalt problemaatiline.

Ja nüüd istungi ma õhtuti (nagu täna) väikesel kollasel rohimispingil, rohin ja võtan pea kohalt mustsõstraid (ainult neid kõige suuremaid) ning pistan suhu. (Oh jumal, moosi peab ka veel keetma!) Õhk on täpselt nii soe, et varjus on paljaste õlgadega mõnus olla. Nagu lõunamaadel, kui kunagi seal käidud sai.

Vahin ilusat muru, taevast ja mände. Pune õitseb ja lõhnab. Floksid ka juba õitsevad. Pidevalt õitseb midagi.

Ja mu töö ning rõõm ei saa enne lumesid otsa.

Saturday, July 21, 2018

Nii õhuke, nii õhuke...

Ühe eestiaegse linnapea (kes ise LOOMULIKULT Venemaa mulda jäi) tütre kirstu lasksid täna hauda neli vene noormeest, matusebüroo logoga musta värvi T-särgid seljas, töökindad käes ja nokatsid peas.

Võib-olla ei ole see kõik tähtis. Ühel eesti onul oli ka müts peas. Mehed olid viisakad, tegid oma töö kähku ja vaikselt. Seisime surnuaia kõige kaugemas otsas, kus ma polnud iialgi käinud, tallasime haudadel, sest kusagile pidi ju jala toetama. Ümberringi olid venelaste hauad. Ikkagi tundus see mulle justkui aja irvitusena.

Tulin üksi läbi surnuaia, nägin uhkeid kive ja aedu, mõnes kohas ka kunstmuru haudade peal ning tundsin, KUI õhuke see EESTI siin tegelikult ikka on.

Käisin radu, mida ma tavaliselt ei käi. Inimtühjas suvekuumas linnas ja mõtlesin, et ma ei tea ju tegelikult sellest praegusest linnast ja inimestest mitte midagi. Vanad kaovad, noored lahkuvad ja kõik jääb aina õhemaks...

Siis tuligi rong ja rongi pealt Maria. Oli juba unustanud, kust ma tulen ning imestas, miks ma musta kleiti kannan.

Rimist ostis mulle Lady Speed Sticki, sest mul endal pole raha. Vaesed ajad on tulekul, aga eks ole ennegi olnud.

Kahjuks hea eluga harjud palju kergemini kui vastupidi.

Mul on veel kaks "Hopsti üle vikerkaare" kapi otsas, 10 eurot tükk. Kui keegi tahab mind kitsikuses aidata...

Friday, July 20, 2018

Armastus ja emapiim

No kesse kirjutab neid tutvustusi ja kokkuvõtteid raamatu tagakaanele. Nime pole all, ei tea, keda sõimata.

"EMAARMASTUSE PUUDUSES ÜLES KASVANUD TÜTRE LUGU!!!"

Sama nagu filme nimetatatkse komöödiaks, kuigi on tegu tõsiselt võetava, vahel lausa traagilise looga, milles mõned naerukohad.

Igatahes mina lugesin "Emapiimast" välja küll väga palju armastust. Egas see, kui depressiivne ema oma last imeta, tähenda armastuse puudumist. Ma imetasin ka väga vähe. Esimese lapse puhul oli hirmvalus ja lõpuks hakkas piima asemel verd tulema, mis lapse suunurgast välja nõrgus. Ehmatasin täiega ja lõpetasin.

Teise lapse puhul sain rinnapõletiku, rind lõigati lõhki ja ma pidin sealt mäda välja pigistama. Mis imetamisest saab juttu olla? Kolmanda puhul sattusin emakaverejooksuga haiglasse, paar korda toodi last mulle imetada ja midagi lüpsin välja ka, aga see kestis vähe aega.

Viimast lapse imetamist ei mäleta. Ehk kestis see veidi kauem.

Valutan muidu eilsest saadik pead, aga proovin mitte välja teha seni, kuni tabletti saan. Kavatsen põõsast veidi mustsõstraid süüa ja siis muru niitma hakata vihmahoogude vahel.

Thursday, July 19, 2018

Emapiim

Loen praegu seda raamatut. No on küll hea jah, mis siin salata. Huvitav ja aus ja kergesti loetav peale selle. Ega ei viitsiks millestki raskest end läbi närida. Selle kuumaga.

Aga eile me ronisime Martsa kaldast alla mere äärde. Oma tavapärasesse ujumiskohta. Ilm oli ju sigakuum, aga rannas vaata et tormituul. Laine oli peksnud kivid püsti, vette minna oli pagana ebamugav. Laine oli lausa tapjalaine kohe. Kalda ääres eriti ohtlik. Lööb sulle põlveõndlasse sellise litaka, et oled käpili ja roomad kaldale.

Mul läheb tuulega ja veega tasakaalumeel paigast ära. Kõigun nagu purjus vanamutt, kuigi olen jumalast kaine vanamutt. Lahe oli ikka, kuigi vesi liivasegune.

Mu armas mees mängis lainemurdjat, nautis ka täiega ja nägi välja nagu üks rõõmus kuueaastane, kes vette saanud.

Noh ilma lubab ja mina tahan minna Smolnitsa randa, millest olen ainult feissbukifotosid näinud ja Liimala ranada, kus ma olen küll käinud, kuid mitte vees.

Aga laupäeval saadame Imbi ära Igavesse Valgusesse. Mul on hea meel, et saime jutud räägitud ja see, mida Imbi teadis, on ka raamatutes kirjas.

Ilusat lendu sulle, Imbi!

Monday, July 16, 2018

Aeglane aeg


järve ei ole
on vihmaveevann
seal peegeldub päevi
sa vaata
plekk-katus hõõgub kui tuline pann
ja tunnid nii pikad kui aastad


taevas on lõputatühi
üks kull
vaid laseb end tuulekäel viia
kas elu
see sillerdav seebimull
veel kunagi juhib sind siia

tea kas see võimas ning täies jõus tamm
õigetiba kord igatseb meidki

aeg on siin aeglane
vaikne ta samm
ega ole tal seiereidki

17-34-15-07-2018


Saturday, July 14, 2018

Minemisest ja jäämisest

See lehelugu:

Hiljuti jagasin FB-s postitust, kus keegi mulle täiesti tundmatu inimene soovis müüa oma lapsepõlvekodu Jõhvis. Mõni aeg varem lugesin samas keskkonnas kommentaari võimukriisi teemal Jõhvi vallas, kus väljenduti ultimatiivselt: „Kolin siit ära!“ Mõlemad postitused puudutasid mind isiklikult. Olgu öeldud, et tegu on natuurist tuleneva ülitundlikkusega, aga paraku nii on ja kuidas muidu rahuneda, kui probleemi enda jaoks lahti kirjutades ja kirjutatut teistega jagades.

See, et siitkandist minnakse, on tavaline. Harva tullakse tagasi. Mõnda rõõmustavat näidet siiski tean, aga see on tilk meres.

Nende lapsepõlvekodude müügitehingute puhul on enamasti tegu viiekümnendail ehitatud mansardkorruse ja viilkatusega, tihti nostalgiliselt kollaste puitmajadega, millest lapsed ammu välja lennanud ning mujal kodu rajanud ja kelle vanemad nüüd ilmselt igavikku läinud. Nii need majad tühjaks jäävad. Olen kurbusega jälginud majakeste saatust – need lammutatakse ja asemele ehitatakse kivikolossid. Iga vana maja kadumisega on ühe perekonna peatükk Jõhvi ajaloost kustutatud. Neid kustub järjest. Uued elanikud ei tea tihti sedagi, mida nende tänavanimi tähendab, lihtsalt mingi kummaline võõrkeelne sõna – Lepa, Koidu, Vaarika, Muru ja mis iganes.

Jõhvis, kus vanu hooneid niigi vähe, on iga vana maja kadumine minu jaoks tragöödia. FB-s aeg-ajalt postititatakse mõni endisaegne foto ja siis me nutame taga hobupostijaama või muretseme laguneva jaamahoone pärast või meenutame viinapoode, et mis värvi need täpselt olid ja kus asusid. Meie, toonased lapsed. Mina tean kiriku juures asunud viinapoodi vaid seepärast, et mälus on pilt, kuidas mu ema astub sellest välja, ilmatusuur arbuus süles. Järelikult ei müüdud neis ainult alkoholi.

Mõisatn, et täiskasvanuks saamine ja kodust lahkumine on loomulik protsess ja inimese arengu vältimatu osa, aga kripeldab ikka. Olen ise nabanööri pidi oma lapsepõvekodu küljes kinni, seepärast. Kuigi mu veri on Tartumaalt ja seal ta mind ka kõvasti kõnetab. Kõvasti ja puhtas emakeeles (sellist luksust siinkandis endale lubada ei saa), aga ära minna siit ei või. Liiga väärtuslik tundub mulle vanemate loodud kodukoht. Kuuskümmend kaks aastat on juba üsna arvestatav iga ühe kodu tarvis, kuid siiski poisike, kui mõelda, et jugapuu vana talli nurga juures võib elada nelja tuhande aastaseks.

Nii ma kulgen õndsas teadmises, et inimesel saab olla vaid üksainus kodu, millesse ta sügavasti juurdunud. See on naiivne, ma tean. Tänapäeva maailmas vahetatakse paari aasta tagant kodu uue ja moodsama vastu või kodunetakse, kus iganes. Maailm on suur ja lai. Näiteid ei pea kaugelt otsima, mu oma lastest elab üks juba aastaid Brüsselis ja teine seikleb praegu Austraalias. Õnneks on olemas üks neljast, kes väärtustab vanaisa ehitatud maja ja tunneb end siin megahästi, kui vahel Tallinnast koju tuleb. Aeg-ajalt otsustavalt lausudes: „Kord on see kõik siin minu oma!“ Et siis kohe kahe jalaga maa peale tulla ja küsida: „Ja mida ma sellega peale hakkan?“

Tõesti, katused vajavad ammu vahetamist, muruniitmist on palju, pidevalt on vaja midagi kohendada ja lõputult rohida. Mulle on see elustiiliks kujunenud. Liikuma ju peab ja füüsiline töö asendab minu puhul jõusaali väga edukalt.

Ja kui mõelda ärakolimisele, siis kuidas pakkida sisse kaks hektarit maad koos metsa ja hoonetega? Olen proovinud minna, kaks kätt taskus, aga tagasi tulnud, sest ei ajanud võõrsil juuri alla. Veereva kivi tunne pole minu jaoks. Võib-olla mõnes teises elus sünnin ränduriks. Praegu on mul metsakohin, männilõhn, linnulaul, udused õhtud ja kirkad hommikud, õunad puus ja herned peenras. Ja kõik see vaid kahekümne minuti kõndimise kaugusel linna keskväljakust. Tööstuspargi tänavalaternad põlevad läbi öö ja annavad turvatunnet. Ei oska taga nutta isegi seda mahavõetud metsa (mis praegu kangesti moes on), sest lagedale jäänud kodutee äärde ei juleta enam prügi maha panna, nagu varem kombeks oli.

Olen oma hõimlaste pooltki pidanud taluma suhtumist: „Ah, mis minul seal provintsis venelaste hulgas teha oleks!“ Aga kui ma mõtlen nüüd nendele intelligentsetele ja huvitavatele inimestele Jõhvis, Kohtla-Järvel ja mujal Ida-Virumaal, keda ma tunnen, siis tahaksin neile kõigile mingi medali anda. :)

Ainuüksi selle eest, et nad siin püsivad. Nüüd sobiks tsiteerida Bertolt Brechti „Kes ära minna võivad“:

Kes ära minna võivad, mingu minema.
Ei maksa paluda, et nad jääksid.
Jääma peavad ainult need,
kes ei või ära minna.
Kuidas saab seda kinni pidada,
kes võib ka ära minna...

Suurepäraseid inimesi elab kõikjal, ei ole nii, et Eesti on Tallinn ja kui sõidetakse Tartusse, siis öeldakse, et minnakse maale.

Soovin inimesele, kes oma lapsepõlvekodu müüb, et maja saaks armastava omaniku, kuigi sügaval südames kahtlen selles. Teisele inimesele, sellele, kes ära kolida ähvardas, ei oskagi midagi soovitada. Koligu siis. Mina ei koli kindlasti, aga mul on alternatiiv – ma tõmbun oma metsa äärde ega pea kuulama võõrkeelset lärmi, kui ei soovi. Isoleeritus ongi mind siin püsida aidanud ja teeb seda ka edaspidi. Isoleeritus ning võimalus kirjutada. Mina jään.

Tõnu Õnnepalu on öelnud: „ Kodu – magus armuke ja kibe vangipõli.“ ning Goethe juba sadu aastaid tagasi manitsenud: „Ära meeleheitel roida ringi laia taeva all. Oska õnne hõlmast hoida, õnn on ikka lähedal.“



Friday, July 13, 2018

Vahepeal

Vahepeal on kõiksugu asju juhtunud. Käisime ühel esietendusel. Kutsetega, sest 25 eurot on ikka liig, mis liig. Ja oh imet, saime isegi järgnevale koosviibimisele kaasa võetud. Poolkontvõõrastena. :) Seal ma nägin Alissijat, seda tüdrukut, kes töötab etenduste vaatajana. Ma ei tea, kuidas ta ametinimetus täpselt kõlab, aga tüdruk oli võrratu. Kiirgas imelist energiat.

Saladus on selles, et ta pole eesti verd, aga räägib puhast eesti keelt. Temas on emotsioone ja tundlikkust. Ma tunnen sellised kohe ära ja võtan omaks. Nemad reeglina mind ka. Huvitavad inimesed on ikka väga huvitavad.

Siis sain üles pildistada selle Vaivara vana kalmistu, mis mind kummitama jäi, kuna esimesel käigul polnud fotokat kaasas. Vaadake neid pilte mu ajajoonel. Need kõnelevad tegelikult kuradi palju. Mitte fototehniliselt, vaid ajalooliselt ja emotsionaalselt.

Kalmistupiltidega on vist nii, et paljud justkui ei tihka neid laikida või arvavad, et kalmistud seostuvad vaid leina ja kurbusega. Minu jaoks mitte. Minu jaoks seostuvad eluga. Seal on ju nii palju elatud elusid. Mul ei ole kunagi kurb. Mina armastan surnuaedu ja nemad mind.

Ja kirikukontserdil käisime. Oli tarvis kirikut ja muusikat. Sain siis kah (ise muusikaharidusega inimene ja puha) lõpuks inglissarve lähedalt näha ja tundma.

Ja mu artikkel ilmus Põhjarannikus. Ikka seesama joru, et ma ei lähe siit mitte kusagile mujale elama ja bla-bla-bla... Sain positiivset tagasisidet. Eks ma ole üks Ida-Virumaa eestkõneleja.

Provintsipatrioot.

Tuesday, July 10, 2018

Seitsmevennapäev

Avastasin, et muude töökeeldude hulgas on täna ka heinateokeeld. Aga või mina sellest hoolin! Ma läksin ikka ja niitsin maha viimase kõrge heina ning riputasin vikati järgmist suve ootama. Minu niitmised on seks korraks niidetud.

Niitmist on ka tunduvalt vähem, sest see nurk, mille me vanasti viimse kõrreni puhtaks kraapisime, kuulub nüüd tööstuspargile ja kasvatab läbipääsmatut võsa. Kaitseks tsivilisatsiooni liigse läheduse eest.

Ma vaatan nüüd tubades ringi. Võtan tolmulapi ja tolmuimeja ning proovin nendega ühtteist korda saata. Sean valmis toa, et homme kallis külaline vastu võtta. Üks ainus külaline korraga on lausa õnnistus.

Ja mõtlen sellest, et KUI suureks sotsiaalmeedia puhus selle maantee ääres sünnitamise. Ei, ma pole kindlasti sünnitusosakondade sulgemise poolt, aga üks ja sama sündmus erinevates kontekstides annab väga erineva tulemuse. Teel haiglasse sünnitusi on olnud alati ja jääbki olema. Mikko Fritze naine tegi aastaid tagasi sama triki ja siis oli raadios sellest lihtsalt vahva lugu ning tee äärde pandi mälestuskivi.

Idee oli selles, et muidu pannakse kive hukkunutele, tookord aga aga sündinule.

Monday, July 9, 2018

Eestimaa taevalikud värvid


Tiit muudkui postitab oma fotosid ja mina muudkui aga inspireerun ja kirjutan. Kuigi olen täna kurb ja õnnetu. Täiesti lohutamatu, aga seegi läheb üle. Kõik saab mööda...

heinamaa kolletab kohati
hein on minema veetud
Eestimaa sinise taeva all
jaanipäevad on peetud

Eestimaa sinise taeva all
vilkumas tuhandeid värve
suvi oma roheka pintsliga
joonistas metsajärve

suvi punase kriidiga
kritseldab taevasse triibud
pruunitiivane liblikas
roosale õiele liibub

kaugete kuuskede sakid
süsimustaks söövitab tuul
täis ennast ja omi mõtteid
näib kahvatukollane kuu


Sunday, July 8, 2018

Juhhõissa pulmad!!!

Nagu ma ei teaks...

Aga ikkagi. Kleidi ostsin juba ammu, Maria tuli spetsiaalselt koju mulle meiki tegema. Kimbu koostasin ise. Ei-ei-ei, mina ei abiellunud, meid kutsuti pulma. :)

Kimp sai ilmatuuhke - naistenõges, hõbeleht, vesikanep, kuningakepp, pojengid, enelad, lupiin, kurekellad, hosta poollahtised õisikud, õitsev päideroog ja ja pikad triibulised kamm-sooheina lehed üle kõige kaardumas. Midagi oli veel, aga või ma siis mäletan.

Nooh, sõitsime siis sinna pulmatallu, mis mulle iseenesest väga meeldis, sest palju kivisillutist oli maas, hea kontsaga klõbistada. Oh jumal ja seal oli see pulmaisa või kes iganes, hakkasin juba vaikselt halba aimama.

Pruutpaar sõitis kohale Buickiga ja pruudil oli väga ilus kleit. Täispunktid. Ja kohe miinuspunktid korraldajale, sest ei mingit muusikat seks puhuks, kui pruutpaar tähtsa laua juurde kõndis, kus ametnikutädi paar olulist sõna ütles. Ümisesin natuke Wagneri "Lohengrini", sest Mendelssohn ei tulnud mitte meelde. Praegu küll tuli, aga nüüd jälle ei tea, kus noot on.

Siis oli veidike molutust ja vahuveini joomist ja tammeistutust. Tahtsin koledasti juba süüa. Ma tean, et see veinitilk põhjustab edasise halva olu ning peavalu (mis täpselt nii sündiski). Lõpuks saime siis laua taha ja mind appsaluutselt enam ei huvitanud, mida see õhtujuht sinna mikrofoni seletas, hakkasin lihtsalt singirulle sisse vuhtima.

Saate aru, asi algas kell neli ja pool seitse olina ma sellest pidevast mölast, millest rahvas omakorda üle rääkis, täiesti oimetu ning koju me tulimegi. Sest mu armas mees ju teab, et kui veel oodata, siis on minuga täitsa jama, siis ei kannata üldse sõita. Siis on oksendus ning nutt ja hala.

Ilusale pruutpaarile aga pikka ja õnnelikku elu!






Friday, July 6, 2018

Ei ole sitta ilma


mida sa ajad
ilm on sitt
ilm on nagu ta on
praegu kastab
mõnikord kõrvetab
teinekord tuulab
siis tuleb lumi maha
või ei tule
tuleb pori
nii see käib
lahe

mis sitt ilm
ja paha tuju

tõmba pleed peale
ja loe raamatut

ilm on ikka võimsam
kui meie
iriseda pole siin miskit



Thursday, July 5, 2018

Teekond

Kõik algas sellest, et Vaivara raudteejaamas esines puhkpillikvintett Estica kontsertide sarjas Teekond eesti muusikas, mis on pühendatud Eesti 100-le ning toimubki raudteejaamades.

Vaivara on mulle tähtis koht, sest kohe jaama juures elas tädi Helmi, kelle mees Oskar töötas raudteel. Arvan, et tundsin selle maja ära. Roosa, ühekordne ja pikk.

Kontsert oli super. Vanas lagunevas stalinistlikus jaamahoones musta raudahju taustal viis noort inimest ja viis pilli - flööt, oboe, fagott, metsasarv ja klarnet. Ainult eesti muusika. Sellised lood kaasaarvatud nagu Miina Härma "Tuljak", Kunileid "Sind surmani", Vinter "Laul Põhjamaast".

"Tuljaku" avataktid kõlasid nii võimsalt, et mu armas mees sosistas, et see võiks olla Eesti hümn ja ma sosistasin vastu, kas sa tahad, et hümnis lauldaks "... viina viiskümmend vaati..." ja me naersime natuke.

Aga siis algas ühel väikesel poisil ninaverejooks - peod kõik verd täis -  ja vanaema läks temaga rutusti välja. Pillid mängisid ikka edasi.

Pärast kontserti sõitsime läbi sellised kummitusasulad nagu Viivikonna ja Sirgala. Nägime mälestusmärki juutide koonduslaagri vangidele. Väga emotsionaalseks kiskus. Puänt saabus Vaivara vanal kalmistul.

Kalmistu ise on üks suur mälestusmärk, viimase sõja lahingute kaugtules kahjustada saanud. Võimsad kivid ja raudristid viltu, killujälgedega, moondunud, väändunud, raudaiad poolikud või pikali...

Ja siis see mälestusmüür Sinimäel ja mujal langenud norrakatele, eestlastele, kohalikele kultuuritegelastele ja hoonetele. Võimas kant on see olnud. Maastikki huvitav - on tõusu ja langust. Sinimäed ju.

Väga palju kõnelevat ajalugu nägime täna. Nii palju kadunud hiilgust. Silme ees on endised talud ja põllud, kirikud ja rahvamajad. Hävitatud kodumaa.

Need viltused vanad raudristid ei lähe meelest.

Wednesday, July 4, 2018

Sääred


suviti on kahte sorti naisi
ühed kannavad lühikest kleiti
ja nende sääred on pruunid
ning perfektsed

teised kannavad
maani kleiti
ja nende pruunid sääred
on täis sääsekuppe
roosiokaste kriime
ja parmuhammustusi

need teised on need
murude niitjad
istutusalade rohijad
ja vikatite vingutajad
ikka vabatahtlikult
ikka rõõmuga

aga las tulla
sukkpükste aeg
siis panevad ka need teised
lühikese kleidi selga
ja kontsad jalga

SIIS TE ALLES NÄETE

PS. Täna sain käsivartele ka mingid kummalised kahjustused. Pikad varrukad ka või? Kõrgekaelusega džempris käisin kontserdil, et oma siniseks kukutud lõuga varjata. Järgmiseks skafander???

Monday, July 2, 2018

Isamaa suvi

See Tiia Toometi raamat aastast 1997 tuli minuni läbi Üllari. Huvitav, kuidas õiged raamatud sinuni jõuavad, vahel jõuavad ka valed. Nüüd ma siin isamaa suves lugesin seda "Isamaa suve", voodist tõusmata ja öösärgis. Ega ole kiiret kusagile, õues on külm ja märg isamaa suvi, aga eile köetud ahi annab tuppa mõnusat soojust.

Mitte et ma ilma arvustaksin. Ilm on, nagu ta on. Vahel muidugi tahaks teistsugust, aga praegune mulle meeldib. Tibutab õhkõrnalt, peaaegu nähtamatult.

Mul on niitmine pooleli ja kiviktaimla kitkumine ka, aga küllap vikat ja luisk jõuavad mu ära oodata ning umbrohuämber seisab kannatlikult lillede vahel. Nõusid pestes näen, et roosipõõsad on õitsema hakanud - väiksem heledam roosa eespool ja suurem tumedam taga. Kirssides rabistavad linnud.

Lugedes mõistsin raamatukoguraamatute kiletamise olulisust. Pillasin nimelt natuke pardimaksapasteeti kaanele. Midagi ei juhtunud, sain ilusti eemaldatud. Pasteet oli pealt kaetud pohlaželeega. Pidin tükk aega mõistatama, kas see on veel pakend või juba söök. Maitsesin. Oligi söök.

Kuidas see võimalik on, et sajad inimesed loevad ja MITTE KEEGI EI KOMMENTEERI. Natuke igav hakkab juba. Vahel on öeldud, et ei saa kommenteerida, aga vahel ju keegi ikkagi on seda teinud. Mul endal pole õrna aimugi tehnilisest poolest, ma ainult tahan muudkui aga kirjutada.

Äkki te ei tea, kuidas kommenteerida. Annan siis valiku:


  • igav
  • väga igav
  • pigem igav
  • igavavõitu
  • surmigav
  • muu

Sunday, July 1, 2018

Vabandamine

Vat juhtub vahel nõnda, et mõtlematult solvad või pahandad kedagi. Üldsegi mitte meelega, mitte pahatahtlikult, vaid lõõpides ja sõnu loopides. Minul aeg-ajalt tuleb ette ja seepärast võtan nüüd avalikult ning ülemaailmselt vabandada.

Jaaniajal oli feissbukis postitus, millel üks mu endine koolipoiss, nüüd juba tore ning tähtjas mees, sõpradega tule ääres. Inimesed olid leekide taga ja nii jäi mulje, justkui kaks peenikest tulekeelt väljuksid just selle minu tuttava mehe ninasõõrmetest.

Olin enda arvates vaimukas ning kommenteerisin:  "Appi! Sa oled tuleohtlik mees, leegid ninast väljas!" ja märkisin mehe nimepidi ära. Tema ei vastanud midagi, aga mõni tegi hahahahaaaa. "Tuleohtlik mees" kõlab minu jaoks eriti tunnustavalt, et mitte öelda seksikalt.

Sinna see asi jäigi. Ja äkki jooksis postitus mulle taas uudistevoos ette. JA MIDA MA NÄGIN???!!!
Sekkunud oli üks VÄRVIKAS JA HARITUD VANADAAM minu sõbralistist, kahe kuulsa tütre ema, kellesse asi poleks üldse pidanud puutuma. Ta ikka kommenteerib nii, et vahel jääb suu kauaks ajaks lahti.

Seekord lausa inetult ning pahatahtlikult. Olin väga hämmeldunud. Kustutasin oma kommentaari ja peitsin vanadaami oma. Ma isegi ei tea, kas seda peidetud kommentaari saadakse näha, sest ma pole varem millegi taolisega kokku puutunud.

Ja nüüd mulle tundub, et olen poissi ja ta ema (kes on muidu mu suur fänn) pahandanud. Aga noh, mulle tundub ka palju rohkem, kui tegelikult olemas olla võib. Loodan parimat.

Oleme ikka sõbrad edasi, Tiiu!