Saturday, June 30, 2018

Viimsed mohikaanlased

Jagasin eile feissbukis ühte lapsepõlvekodu müügikuulutust, sest kodu, mida müüakse, asub minu linnas. Armas kollane viilkatusega puitmaja, nagu neid viiekümnendatel ehitati. Olen aastate jooksul näinud selliste majade muutumist. Kui vanemad lahkuvad igaveseks, müüvad lapsed maja (enamasti venelastele) ja lapsepõlvekodu asemele kerkib kole kivikoloss.

Nii see lihtsalt on. Neid, kes lapsepõlvekodudesse jäävad või tagasi tulevad, on pisku. Olen üks neist. Pean end ka üsna erandlikuks juhtumiks, sest ega ma seda täiskasvanulikku emotsionaalset küpsust pole saavutanudki. Ses mõttes ma lapseks jäängi. 

Mäletan väga teravalt maikuist koduigatsust Tallinnas elades. Kõndisin, kostüüm seljas, sukkpüksid ja kontsad jalas, mööda linnatänavaid ning igatsesin juurte juurde. Mida ma siin teen, küsisin endalt, kui mul on kodumuru, kus paljajalu paterdada (tegelikult on see vaid kujund, sest ma ei käi paljajalu ega tee ka mullatööd kinnasteta).

Kui ma loen inimeste elulugusid, siis kodust lahkumise koht puudutab mind kõige rohkem. Minu pärast võiksidki kõik suureks kasvanud lapsed oma metsataludesse jääda ning mitte iial linna minnagi, aga siis poleks ju arengut.

Aleksander Suumanil on luuletus: "Kui esmakordselt laane pärapõrgust ma Simunasse jõudsin oma isaga..." Ei olnud see koolipõli teabmis meeldiv talle. Ega vist luuletajatele pole kunagi eriti meeldinud koolis käia. Ma viilisin igal võimalusel.

Vat oleneb, kuhu oled sündinud. Tunnen, et kui oleksin sündinud mõnda linna, oleks sama lugu. Ikka see juurte värk. Oskan linnu armastada küll. Olenemata, kes parajasti võimul on. Kui meil siin võim taas vahetus, kirjutas üks feissbukis: "Nüüd kolin ära!" Jälle puudutas mind. Mis mõttes, kolid ära? Aga kodu? Noh, ehk tal on korter...

A mul on lilled, päikesepaiste ja heinamaa... Männid ja saunatagune tee, käod ja rukkirääk, õhtused udud ja valge lumine vaikus, oravad kuuskedes ning päikeseloojangud (eriti valusad). Hooned, mille katused vajavad vahetamist... Kuhu ja kuidas ma selle kõik viiksin? Võimalus on minna kaks kätt taskus, olen selle läbi teinud, aga jälle tagasi tulnud. 

Mõnes teises elus sünnin ehk ränduriks (võib-olla olen juba olnud, tundub tuttav), eile just vaatasin Nipernaadi filmi. Mida rohkem vaatan, seda enam kõnetab. Siis ma ei vajaks muud, kui lõputa teid ja mõnikord kõhutäit süüa. Tänapäevane maailm vist küll ei sobi enam paljajalu kulgemiseks nii, nagu Elias Lönnrot aastal 1844 Eestis käis.

Aga nüüd ma siin olen ega lähe ka ajades, nagu laulis Urmas Alender ja koos minuga on veel selliseid viimseid mohikaanlasi, kuigi me moodustame vaid 18% kohalikust elanikkonnast. Kui poleks meid, poleks sedagi protsenti.

Mis ma oleksin vanemate loodud 62-aastase kodupaigata ja isa istutatud tammeta? Kes selle tamme istutas, lauldi juba esiaegadel.

Ainult vask, mis kumiseb.

No comments:

Post a Comment