Friday, June 22, 2018

Nina püsti

Oh jumal, ma olen sellest juba kordi ja kordi rääkinud ja ikka ei saa üle. See uhkuse värk. Tahaks viidata, aga enam loomulikult ei mäleta, kes sama juttu rääkis, et uhke olemine on nina püsti tunne ja see on ebatunne. Oodake, ma vaatan...

Oligi Olavi Noronen "Eluraamat". Tsiteerin:

"On siiski põhjust eristada uhkust meeleheast ja rõõmust. Nagu iga uhkust kogenu mäletab, ajab selles sisalduv eneseteadvus rinna ette ning nina püsti."

Ja nii edasi, nii edasi. Nüüd on see koolide lõpetamise aeg, feissbukk fotosid täis. Mu sõrmeke keeldub laikimast, kui teatatakse, et ollakse uhke. Mis siin uhkustada on? Olge rõõmsad, olge õndsad, olge rahul, tundke meelehead! Uhkuses peitub tahtmine teistest parem olla. Alateadlikult. Inimesed ei tea seda, et kasutavad sõna valesti ja tunnevad hoopis midagi muud. NO MÕNI MUIDUGI AJABKI NINA PÜSTI JA TUNNEBKI UHKUST. Neil on veel arenguruumi. Inimesena.

Ise ei mäletagi, millal ma uhkust tundsin. Ei oskakski enam. Vat mu ema oli küll uhke - minu üle, et ma koolist viisi tõin, poegade üle, kes hästi laulsid. Arvan, et tema uhkuse juured olid ta vaeses lapsepõlves. Igavene rahu sulle, mu ema, nüüd, kus ma sind nimetasin.

Kasutan sõna "uhke" peamiselt riiete puhul - uhked antsukid. Seegi on laenatud väljend. Kellegi tuntud mehe ütelus. Uhke värk on siis, kui näiteks sõdurid rivis sammuvad, juga kõrgelt alla kukub ja vett pritsib, roosipõõsad on täisõites, kuld ja kard katedraalis...

Uhkeid asju on maailmas küll. Tundemaailm jäägu sellest puutumata.

No comments:

Post a Comment