Friday, June 15, 2018

Eile

Alustan algusest. Üle hulga aja käisin päälinnas. Olin väga mures, et mis ja kuidas, aga olgu etteruttavalt öeldud, et sain hakkama. Kümme punkti mulle. Selle mõne tunniga muutus linn taas omaks ja armsaks, kõik tuli meelde. Piiritajad karjusid, õhus oli heinalõhn ja tänavatel kõlas mitmeid keeli.

Parkisime Vabaduse platsi alla ja platsi peal ootas meid see helesiniste pisaraõhupallide meri, mis mõjus tuules heljudes nii lohutavalt. Ilus oli, kuigi tundus, et enamus pidas seda lihtsalt mingiks lõbusaks õhupallifestivaliks. Inimesed võtsid palle kaasa ja korraldajad palusid need tagasi panna. Paras segadus. Jälgisime seda päris tükk aega, sest istusime välikohvikus ja nägime palju televiisoriinimesi ja muidu nõmedaid.

Maria oli mulle ostnud selle kurikuulsa "Luulekevad 2018", milles 41 autori luulet, sealhulgas minu. Issand, kui palju neid kirjutajaid küll on?! Peale tunnustatud luuletajate veel sadu minusuguseid. Aga no tõesti! Selle luulevihikukesega võrreldes, milles veadki sees, on minu luulekogud ikka täiesti korralikud raamatud. Tüdruk, pagan, ei küsinud poetädilt varasemaid. Mul pole udust aimugi, mis luuletused nad sinna on pannud.

Ja andku nüüd andeks lugupeetud Jaan Kross, Lembit Peterson ja Michel Sittow, sest me suutsime neljast monoloogist Püha Jüri asjus vaadata vaid kaks, pool etendust. Üks hakkas köhima ja teine ei suutnud kõval toolil istuda ja pealegi oli meil koduteel veel tarvis olulise persooni juurest läbi põigata.

Voodisse saime kolmveerand kolm. Valgus kumas läbi kardinate. Tavaliselt ju magame sel ajal.

Nüüd on see valge öö ka nähtud.


No comments:

Post a Comment