Saturday, May 5, 2018

Prima Vista 2

Kes loevad, need teavad, kuidas positiivsed emotsioonid mulle mõjuvad - niidavad jalust. Seepärast proovin manustada vähe korraga. Aga ka vähe on minu puhul palju!

No 15 persooni ei tundu ju massina, ikka pigem vähem kui rohkem, aga kui kõik need 15 on laetud positiivse loomingulise ERINEVA energiaga, siis saab tulemus võimas nagu kahuripauk. Ja ega see energia kao. See salvestub seintesse ja järgmised, kes tulevad, tunnetavad.

Kui üritus läbi, kohvikruusid ja veinipokaalid pestud, kamin kustunud, küdes olnu mu sees edasi. Võtsin Eduard Vilde "Raudsed käed" ja lugesin kella kolmeni. Lugesin ennast päevast välja ja raamatusse sisse. Lõpuks tuli ka uni. Hetkel tervitan teid voodist (kell saab pool kaks) ja ei kavatse siit täna vist üldse väljuda. Ei jaksa, noh!

See raudsete käte juhtum on ka omamoodi märgiline. Arvan, et sain selle Vilde hunniku Maie aegadel Liivi muuseumist, olid ilmselt topelt. Ja siis ma olin need millaski viinud raamatukokku näitusele (mida ma appsoluutselt ei mäletanud) ja Lea andis ükskord tagasi.

Siis hakkas mu mees raudseid käsi lugema, kuna romaan räägib Narvast, Georgi vabrikudki kaane peal. Ma ei teadnudki, et Vildel selline kirjatükk on. Ja puha naistekas!!! Juttu ka Muska-Mammast, kellel küll õnneks minu Narva sugulastega mingit pistmist pole.

Moraal: eesti ajal öeldi ratsaväes, kui sadul tagumiku ära hõõrus: "Sadul lõhkus, sadul ka parandab!" Eilse kohta ütlen: "Kirjandus erutas, kirjandus ka rahustas."

Aamen.

No comments:

Post a Comment