Sunday, May 13, 2018

Polegi nagu midagi öelda

Seega katsun teha lühidalt. Sõnaga "lühidalt" meenub mulle seelik, mida sünnipäevapeol kandsin. Noh, selline lühike, aga mitte liiga. Tütardel olid pikad kleidid. Vastab tõele, et mida vanem eit, seda roosam kleit või lühem seelik. Üldse ei vaidle.

Seeliku sain sedaviisi, et võtsin ühe Maria kleidi ja lõikasin pealmise osa ära ning viskasin minema. Palistasin seelikuosa ülemise ääre ja TÄPSELT paras seelik oligi valmis. Ja muide  - TASKUTEGA!!! Ja kõik toimus legaalselt, Maria ise lubas.

Olete avastanud taskute maagilise mõju? Lihtsalt imetlusväärne. Sa saad taskutesse asju panna, sa saad sinna käsi panna ja võtta iseseisva naise poose. Proovige, te ei kahetse.

Mina teen endale sel viisil riideid. Küllap varem või hiljem jõuavad kõik paar korda kantud kallid moekunstnike kleidid ka minuni. Parem, kui need oleksid venivast kangast või kandes lihtsalt pisut suuremaks veninud.

Eks ole see heaolu boamadu endale vöö ümber söödud ju.

Alustasin kiviktaimla korrastamist. Sel korral kavatsen olla äärmiselt karm ja halastamatu. Täna kiskusin üles kärutäie. Homme jätkan. Läheb see ema ajast pärit rohtu täis kasvanud padjandfloks kõige täiega. Seda on mul küll ja küll. Veel ei õitse, pole kahju kõrvaldada.

Kiviktaimlaga lihtsalt ei saa õrn olla, ta istub sulle pähe, kasvab täiega umbe.




No comments:

Post a Comment