Wednesday, May 16, 2018

Piinavad pildid

Vahel ma ärkan mingite halbade mälestustega, mis muudkui kerivad ja võimenduvad, kuni ma nad unustan. Tulevad iseenesest, mittemillestki põhjustatuna.

Vahel tekivad mingid pildid. Lihtsalt tekivad. Neid saab välja kirjutada ja siis on rahu majas.

Tänase pildiga ei oska ma midagi peale hakata. Ilmub ja teeb valu ja siis kaob jälle. Varsti on uuesti kohal. Aga miks ja kustkohast ta tuleb??? Mul pole sellist kogemust. Võib-olla mingis eelmises elus. Proovin kirja panna, aga kardan, et ei oska.

Valge pearätikuga naine. Umbes neljakümnene. Ema. Kusagil lihtsas kodus ja üsna kaua aega tagasi. Hea ja armastav ja õrnahingeline. On teinud lõunasöögi - keedukartulit ja jahusousti. Muud pole ja ega ta vist muud oskakski.

Tütar. Selline kahekümne alla. Noor ja iseteadlik. Viskab ninaga, jookseb trepist üles ja hüüab: "Jälle! Iga päev muud ei ole kui see soust ja kartul! Ära on tüüdanud! Kõik on ära tüüdanud! Ma tahan siit minema!"

Ma tunnen selle ema valu ja armastust. Ma mäletan, kui sama tüdruk oli väike. Armas ja hea laps, ikka sousti ja kartuli peal üles kasvanud. Ma näen seda lihtsat kodu ja ma nutan selle ema pisaraid.

Samas olen see tüdruk, kes tahab ära.

Proovin nüüd selle pildi enda seest välja magada, aga enne magama jäämist mõtlen veel selle korralikult läbi ja ilmselt nutan natuke patja.

No comments:

Post a Comment