Tuesday, May 8, 2018

Ootel

Minu Prima Vista on nüüd juba eilsest saadik läbi. Homme viin Leale tagasi hunniku luuleraamatuid ja kavatsen veel ühe või kaks riiulitäit koju kaasa haarata. Kui Lea lubab, sest tal on inventuur pooleli. Vaatame.

Homme ma siis sünnin. Kuuskümmend aastat tagasi oli jahe kevad, on ema rääkinud. Lehmahein sai otsa ja nii me käisime kahekesi emaga lehma karjatamas. Võtta polnud suurt midagi, gaasitoru peal olevat natuke rohetanud. Huvitav, kas tollal oli ka mingi sünnituseelne puhkus?

Ja siis ühel õhtul kõndis ema sünnitusmajja ja pärast tassis isa mind süles koju, sest vahemaa on ainult kilomeeter või õigetiba rohkem.

Nüüd on aeg sealmaal, et ma tunnen vist esimest kevadet, kuidas õuetööd NII üle jõu käivad. Aga mul on ka retsept. Hakkan unistama robotmuruniidukist. Mitte ainult unistama, vaid ka selle tarvis säästma.

Sel suvel ei jõua, aga äkki juba järgmisel? Näe, elumõte olemas!


No comments:

Post a Comment