Tuesday, May 1, 2018

Hapud viinamarjad

Tean täpselt, kuidas ma nüüd kõlama hakkan. Et kui ise ei saanud osaleda, siis ongi jama. Vaatasin selle Saja loo kontserdi või misasja nüüd telekast ära. Kuidas ma seda ootasin!!!

Muusika kohta mitte üks halb sõna, aga see lavastuslik pool oli nii kole diip ja nii staatiline ja igavene november. Kuigi novembrifilmi hindan väga, aga kõik ei pea ka nüüd alati november olema. Meil on ju lõpuks neli aastaaega ja kaksteist kuud. :)

Ma arvan, et saatus kohe meelega ei lasknud mul sinna minna.

Tahtsin kiiremini vahelduvaid kaadreid, tegevust, erinevaid ilmeid, emotsioone. Vat just - emotsioonid puutusid sootuks!

Häid kohti oli ka ikka. See pika habemega mees (kelle nime ma ei mäleta) puuvõra taustal ja veel mõned kompad - heledas mantlis vanatädi kivil istumas ja tema kõrval tumedas riides väike poiss kive vette pildumas.

Lahe oli kindlasti see, et inimesed said palju uusi tuttavaid ja kogesid ühtsustunnet ja veel midagi ühekordset ja kordumatut. Sellest jäin ilma, aga ega poleks suutnud ka nii palju vastu võtta.

Ootan nüüd oma Saja loo raamatut.

No comments:

Post a Comment