Friday, April 20, 2018

Üheksakümne üheksa lugu

Maria ütles mulle, et mõtle kui piinlik, laval peaks olema sada inimest, aga on üheksakümmend üheksa. Minu pärast. Kahtlen, kas niigi palju on. Väga vanad inimesed näiteks. Või haiged. No suurusjärk on ikka 100, olgu siis mõned puudu.

Arutlen, et millest ma ilma jään, aga eks siis otsustan, kui TV-s näidatakse. Kahju, et otseülekannet pole. No küllap keegi feissbukis kannab. Süda kripeldab veidi. Noh, et see kõik kogemata jääb, aga see ongi MINU LUGU, et nii on.

Olin täna kolm tundi jalgel ja nüüd surmväsinud. Kohutav janu on. Mahl saabub kell viis, rohkem kui pool tundi veel. Vahin muudkui kella ja kannatan. Vee isu pole absoluutselt. Sõin kolm tomatit, see pisut leevendas.

Tuleb siis hakata kuuski istutama oma maa piiri peale vastu tööstusparki. See metsatukake meie ja nende vahel on küll imeõhuke. Mul kuuselapsi jätkub, sellega pole probleemi. Natuke naljakas, et kuused tulevad lõunakaarde. Ikka põhja on neid alati istutatud kaitseks külma tuule eest.

Aga nüüd tulevad lõunasse. See kuusk, mis vana maja korstnajalga istutati ja mida enam pole, see kasvas kolmekümne aastaga küll tõeliseks hiiglaseks.

Kas ma saan nägema, kuidas kuused hakkavad lõunapäikest varjama? No suvepäike on nii kõrge, et seda ei varja miski.

No comments:

Post a Comment