Friday, April 27, 2018

Täitsa perses

Ma ei viitsi kohe enam üldse viisakalt kõnelda. Selg valutab noh, raisk! Täiega närvi ajab. Oleks siis veel ennast raske füüsilise tööga ära katkestanud või... Ei midagi taolist. No võib-olla oli seks tiba tormiline, aga jäägu see nüüd küll ainult meie vahele.

Ja kui ma siis lõpuks saan end püsti aetud, siis hakkab pilti tasku viskama. Õnneks olen alati uksepiidast või millestki kinni saanud, aga täna ehmatas ikka päris ära. Annaks jumal, et ma endal konte katki ei kuku!

Kirss tordil oleks see, kui ma nüüd varsti ammetmeestelt kirja saaksin, mis mind TÄIESTI TÖÖVÕIMELISEKS tunnistaks, aga nad arutavad ja viivitavad veel. Lasku aga käia. Kaua läheb neil küll seekord. Kauem kui kunagi varem.

Ja kaua läheb ka seljaga. Kauem kui kunagi varem selliste kergemate vormidega. Ma ei räägi praegu täielisest voodirežiimist ja rasketest juhtumitest.

Jama on olla, kui keha püsttelg jukerdab. Kogu maailm on paigast ära. Vaatan feissbukis, kuidas inimesed puha reisivad. Noh see on muidugi näiline. KÕIK loomulikult ei reisi, aga nemad ei paista silma ka. Need, kes on nii vaesed, et neil pole millegagi kuhugi seda postitadagi mitte, et nad ei reisi. Või siis haiged. Need, kes võitlevad vähiga või ootavad uut südant, uusi kopse.

Nemad on varjus. Välja paistab ainult klants. Vaatasin fotoraamatut "Eesti läbi 100 silmapaari". Igav. Ikka tuntud näod, sada korda nähtud. Mida nooremaks, seda igavamaks. Vanade inimeste fotod on huvitavad, sest nahal on palju mustreid. Märkasin, et ka käsi oli pildistatud. See mulle küll meeldis, sest käed räägivad palju. Fotod on lavastatud. Sellega on nii ja naa.

Pole veel enda raamatut kätte saanud (Saja lugu), aga meil on ainult näod, ilma käteta. Kahju. Samas on meie fotod naturaalsed, ilma lavastamata ja grimmita.

No comments:

Post a Comment