Wednesday, April 11, 2018

Siin ma nüüd olen

Siin ma nüüd olen ja kurvastan. Ei ole Venemaad ega Ukrainat kaardile ilmunud, aga Horvaatia on kohe Eesti järel oma lehevaatamisete arvuga. Hea, et sinagi mul alles oled, Killu! Mäletan ikka nime õigesti? Ja kõik teised ka, kes te mu soigumist loete! :)

Olen nagu halvatud kehast ja peast, sest vannitoamees on ikka majas ja minu mees läks ära, KUIGI ta teab, et see mõjub halvasti. Ei, mitte päris ära ei läinud, peale lõunat tuleb ikka tagasi ja elab siin edasi. :)

Marial Tallinnas tuli kange vanniisu peale, tegi ilgeid plaane, et kelle poole end külla nihverdada, laskis peast läbi kõik vanniomanikud ja siis eile avastas, et ta võib ju nüüd koju emme juurde vanni tulla. Vannitoaehitus on nagu maailma loomine. Ma teadsin seda, a te ärge muretsege, meil on pesemisvõimalus ikka ka enne olemas olnud. Kuigi WC-d saame juba kasutada, jooksen ma ikka aastakümnetepikkusest inertsist vanasse kempsu. Aga, kui ma nüüd ta varsti viimast korda tühjendan, siis blokeerin ukse ka ära. :)

Ja mu grafomaania väljundiks ongi nüüd vaid blogi. Romaanivõistlused kuulutati välja. No ei ole minu rida. Vähemalt aru saan, päris loll ikka pole. Üldse ei eruta. Varem erutasid. Ja hea oli pageda kirjutamisse, kui muidu tühi hetk peale tuli. Uut luulekausta pole ka alustanud ja ei kavatsegi, vaatame, kaua vastu pean. 

Viia, ma nägin sind unes. Sa olid väga noor ja väga ilus (mitte, et praegu poleks) ja imestasime, et pole kaua suhelnud. Tegelt pole ka. Mu seda vikerkaareraamatut ei taha vä? Sina jah. Üksainus Viia mul ongi. :)

No comments:

Post a Comment