Monday, April 2, 2018

Pole huvitav

Sain isegi aru, et pole huvitav takkajärel neid märkmeid päeva kaupa lugeda. Kah mul asi! Pealegi tahan ma äkki rääkida hoopis millestki muust. NII väärtuslik see värk ka nüüd pole. Postitan ülejäänu korrag ja siis lähme eluga edasi, onju? :)


Teisipäev 20-03-2018

Babuulja teeb meil siin naljanumbreid. Õde tõi talle lipiku ravimi nimetusega, mis otsa lõppenud, et toodagu kodust uus kogus. „A kirjutage ise välja,“ soovitab babuulja.
„Meie ei saa kirjutada südamerohtu.“
„A kust te siis teate, et mul on süda haige? Kas mul on süda haige? Mul on vaja ravimit ärevuse vastu.“
„Anname, anname!“ naerab õde ja babuulja kommenteerib: „Nu i kantsert!“
Kui talle midagi ei meeldi, siis pahandab: „Hospodi božemoi, kak v tjurme!“

Õues sajab märga lund ja me sõime vinegretti soolaheeringaga, kasutades selleks mõistagi vaid lusikat. Ma kasutasin ka näppe, et kala naha küljest eemaldada, nüüd sõrmed pisut haisevad, kuigi neid seebiga korralikult pesin.

Gurmeetoitude ja peente lauakommete kirjeldus jätkub. Just äsja sõin lusikaga sardelli. Jälle võtsin näpukesed appi, koorisin sardellipoisi ära ja siis läks juba nagu lepase reega. Kartulipüree ja kurgi-tomatisalat olid väga maitsvad. Pealegi olen ma ju sardellipõlvkonnast võrsunud.

Mitte ei mõista inimesi, kes telefoni karjuvad. Ira ja mina räägime küll normaalse häälega, isegi babuulja! Mina vaevu ägisen seal aparaadi otsas. Lõin palatiukse demonstratiivse plärtsuga kinni ja mees koridoris keeras kohe volüümi maha.

Kolmapäev 21-03-2018

No hakkab vaikselt üle viskama. Hetk tagasi karjus taas sama mees, aga mitte telefoni, vaid personali peale. Rõve.

Paralleelid Alidega on hämmastavad, muudkui istume üks wäikeses toas, teine kolmeses palatis, analüüsime oma meeleolu, imestame maailma kurjuse üle ega tea, mida elu toob. Ilmaelu ja inimhing püsivad samad läbi sajandite.

Balšoi abhod selleks korraks läbi. Issand, kuidas see mind alati närvi ajab, aga täna oli suht normaalne.

Loen Thich Nhat Hanhi raamatust „Õnn“ Peamised teadlikkuse harjutused: „Kui inimesed, kes koos söövad, ei suuda üksteisele naeratada, siis on tegemist väga ohtliku olukorraga.“ Mina ei suuda. Oht on olemas.

Neljapäev 22-03-2018

Ei armasta haiglahommikuid. Kodus ärkan vaikusse, siin sagimisse ning lärmi. Kõik sahmerdavad, soputavad voodeid, käivad duši all ja riputavad pestud aluspesu radikatele kuivama. Leban viimse hetkeni voodis, hommikusöök on kell üheksa. Võin ka pärast seda duši alla minna. Hommikuti olen tusane, õhtud meeldivad: siis sumbub lõpuks kõik vaikusse. Sanitar peseb koridori, kuulan veesolinat ja kustun tasapisi.

Oo kehakaalu jumal, ole sa tänatud. Astusin kaalule ja see näitas väiksemat numbrit kui kümme päeva tagasi. Söön hoopis teisiti kui kodus. Suppe ja plämme ning vähem ka.

Nüüd on meid taas palatis neli. Seda on ilmselgelt liiga palju, aga õnneks on see loodetavasti mu viimane öö. Uus palatikaaslane tõi mulle namordniku, aga kandsin seda vaid paar tundi, siis viskasin prügikasti. Ise ikka natuke pelgan ka seda viirust, aga maski kandmine on vabatahtlik. Tervetel.

Thich Nhat Hanh: „Meie trditsiooni järgides ei öelda „kella lööma“, vaid „kella helisema kutsuma“. Isik, kes kella helisema kutsub, on kellameister. Puust keppi, millega kella „kutsutakse“, nimetame „kutsujaks“. Meie, kes me mõisatallis peksa oleme saanud, muudkui aga lööme – kella ja laulu ja tantsu ja araks lööme ja lulli lööme...

Muljetavaldav. Raja loeb venekeelset Smuuli „Head meremeeste Hoidjat“. Mitte ei mäleta, kas ise olengi lugenud. Kui jah, siis sisu ei mäleta, aga Smuuli ikka tean muidu ja „Pärast surma ma saan oma laeva“ ka. „Jäist raamtut“ olen lugenud.

Juba enne viit kutsutakse meid siin užinatj, aga valgevenelannast babuulja ütleb vetšeretj. Inimestele tuuakse kottide viisi lisatoitu, mulle pole midagi toodud, polnud plaaniski ja homme saan koju. Loodetavasti. Enam pole tore: palju uut rahvast ja palatis neljakesi. Ei, tänan!

Reede 23-03-2018

Kui olukord muutub, tekib ärevus ja närvilisus. Raja norskab, babuulja meenutab mulle mu ema oma lõpuaastail, üks naine tuiab valjult nutta löristades mööda koridori. Õnneks saan õelt infot, et arst käis hommikul ja pärast sööki algab väljamöllimine. Sunnin end rahulikuks, see pole kerge. Mind ootab nüüd reaalne elu väljaspool seda omamoodi turvalist maailma.


Muide, ma lasksingi endale raamatukogust Smuuli tuua. Loen nüüd mõnda asja üle. Tuleb meelde. Näiteks see lugu Nisu Villemist. Nisu on mu neiupõlvenimi ja minu eellased on pärit Kasepäält. Geni põhjal tean, et Nisusid on ka Hiiumaal. Võib-olla on see petisest Nisu Villem iidamast-aadamast ka minu lehmalellepoeg. :)

No comments:

Post a Comment