Friday, April 6, 2018

Kevadine minemine

Ei jõua ühest toibudagi, kui juba järgmine. Iga inimese surm puudutab, nagu ütles kunagi üks mu koolipoistest. Täna siis Mikk Sarv.

Panen kirja ühe luuletuse, mida ma tükk aega taga ajasin ja nüüd lõpuks sain. Selle kirjutas mu ammune kursaõde Marika Tuul, neiuna Tiivoja, oma Luutsniku vanaemale. Käisin minagi Luutsnikus...

Marika küll mu blogi ei loe ja luba ma ka ei küsnud, aga kui nimi nimetatud, siis on vähemasti korrektne.

kägu kähisedes kukkus metsatukas
vana tamme otsas südapäeva ajal
istun vanaema seltsis õuemurul
kas on leinaaegu oodata me majal

lenda ära kägu seitsme metsa taha
tule varavalgel hüüa unest üles
minu vanaema surra veel ei taha
oma lapselapsi tahab hoida süles

/Marika Tuul/

No comments:

Post a Comment