Sunday, April 1, 2018

7 - esmaspäeval


Esmaspäev 19-03-2018

Jälle tusane hommik pärast painavat unenägu. Puudub soov voodist väljuda ning riidesse panna. Õnneks on pidžaamas ja hommikumantlis ringi käia haigla tingimustes jumalast ok. Plaanis on nädala lõpuni viibida siin inspiratsioonilaagris loomepuhkusel. Siin on mu Flandria ja Inglise aed.

Muide, Alide peigmees või vähemalt kirjasõber sai eile esimeses ilmasõjas surma. Surma sai ilmselt juba varem, aga eile lugesin sellest, kuidas teade Alideni jõudis. Elan nagu kahte elu korraga, Alide oma on intensiivsem, mu enda oma vaid raam sellele.

Üks noor habetunud prill tundis huvi, mida ma kirjutan. Seletasin siis. Poiss vastas: „Ja sam toože estoonets“ Järgmisel hommikul hõikas mulle: „Tjere hoomikust!“

Õh, Ira sööb pidevalt soolapähkleid, ime siis, et ta endale sellise rasvakõhu on saanud. Depressioonis naised kas söövad end paksuks või kaotavad sootuks isu. Mul on praegu õnneks see teine variant.

Alide kirjutab, et kui ta teaks oma tulevikku ette, siis teaks ta ka, mida tegema peaks. Mina tean tema tulevikku, õigemini seda, kuidas ta elu lõppes. Vaevalt oleks ta ise midagi teha saanud selle tragöödia vältimiseks. Oleme mõlemad saatuseusku.

Ehk see Alide päevik polegi mu hetkeolukorras teraapiline lektüür, pigem vastupidi, võimendab ka minu emotsioone ja tõmbab paralleele. Alide ei tea, mida tulevik toob, mina samuti. Tema istub üksi ja kirjutab, nii minagi. Ei suhtle siin kellegagi. Alide meenutab ja igatseb ilusaid hetki minevikust. Ma pigem unistan tulevikust, aga elu on suures plaanis ikka üks ja sama.


No comments:

Post a Comment