Sunday, March 4, 2018

Paranoilise pilguga

Ma ei tahtnud üldse minna sellele flamenkokontserdile. Mitte kontserdi, vaid ikka enda pärast. Aga sundisin, et näha reaalsust. Reaalselt aru saada, et pärast nädalaid mitteliigutamist ei taha riided selga mahtuda. Noh nägin, aga ei õppinud midagi. Võtsin lihtsalt laiema kleidi ja jakk nüüd NII hullusti ka ei pigistanud.

Reaalselt tunnetada, kuidas tajud on umbes ja ei võta vastu seda, mis mind tegelikult väga kõnetab. Lausa pöördesse ajada võib. Mehed kitarridega, rütmid, tants.

Istusin ja lihtsalt vahtisin tuimalt, aga jätsin meelde ajaks, KUI meeled ehk avanevad, siis tunnetan läbi.

Ainsana suutsin aduda seda, et kitarrimängu tehnika on ikka... Ma ei tea seda sõna. Keeruline? Meisterlik? Virtuoosne? Noh, midagi sellist.

Ja need tantsijad. Oh see sihvakas pikajuukseline hurmur jättis mu täiesti ükskõikseks isegi siis, kui valgusvihus ja tossu sees pööreldes oma märgadest juustest pritsmeid lennutas. Ma tean kusagil aju tagamail, et see oli võimas, aga ma ei saa TUNNETADA. Mitte veel.

Ja hetkel, kui hinges hakkas närima kahtlus, et KUI VÄGA mu mees seda tantsijatari küll ihata võiks, sosistas ta (mees, mitte tantsijanna) mulle: "Tegelikult meeldib mulle see mees isegi rohkem!"

Siiski olin suuteline isegi huumoriks. Kostüüme vahetati mitu korda. Sellised asjad elavdavad mind alati. Isegi seekord. Pärast üht lühikest numbrit selles pika saba ja satsidega flamenkoseelikus, mille saba peab pidevalt jalaga viskama ja korrigeerima, ilmus see naine (kes jälle mulle meeldis, nii palju, kui sel õhtul võimalik) lavale üsna lühikeses mustas narmaskleidis.

Sosistasin: "Tahtsin talle kohe öelda, et võta see seelik ära, see segab sind. Aga sai isegi aru, näed!"


No comments:

Post a Comment