Friday, March 23, 2018

Olen tagasi


kevadine depressioon

9. aprillil 1917 kirjutab 22-aastane Alide Ottens oma päevikus:

täna kus kõik linn liikwel ja ärkwel on
istun siin müüride wahel
oh mu meel on nii ale
praegu kus neid ridasid kirjutan
kukuwad ka pisarad paberile
oh see teenija elu
küll on wõeras leib wali süia
sa pead alati minuti peal kohal olema
on see elu nii sugune misgi wäärt
oh ei sell elul ole wäärtust
ela ainult selleks et teist teeni
oh ma olen nii tüdind nii tüdind
oleks mull tiiwad ma lendaks kõrgele ära
ja kaugele kaugele
mu kannatus on nii pingul
et iga silmapilk katgeda võib
ja see aeg on ka niisugune hall ja udune täna
ei tea mis homme kõik tulla wõib
olgugi et seda küll millalgi teada ei wõi
aga siisgi rohkem kui praegusel ajal
elu oh elu miks oled sa nii kibe
oh miks oled kibe
kui palju kaswatad sa okaid teel
mida mööda inimesed käiwad
sa kaswatad okaid ja peidad need õite sisse
et neid keegi ei näe
ja teadmata nende otsa astub

pole midagi uut siin päikese all

13-55-23-03-2018


No comments:

Post a Comment