Sunday, March 25, 2018

Armastades

Kõiki tänaseid olulisi päevi tähistan ma voodis. Kas armastades või ükskõikne olles või nina kirtsutades. Alusatasin pahurana. Magasime väga kaua. Liiga kaua. Ja nüüd pole üldse enam mõtet voodist välja tulla. Mistarvis?

Kella keeramisest on mul täiesti suva. Mind see ei mõjuta mitte sugugi. Ehk mõjutab, aga ma ei taju? Kuda siis nii? Mina, kes ma tajun sedagi, mida olemas ei ole.

Palmipuudepüha ei jõua minuni. Aastaid tagasi olin selleks ajaks juba teenistuse ära mänginud, orelikaane kinni tõmmanud ja koduski. Õndsana. Eh kui harva ma nüüd kirikusse ja armulauale jõuan, aga igatsen küll.

Paastumaarjapäev ka ei jõua minuni. Seda, kuidas marjapunasse ja pannkookidesse suhtun, te juba teate. Mis kuradi marjapuna? Kuhu te selle teise "a" olete pannud?

Ainuke, mis jõuab, on küüditatute mälestamine. Samas ega ma taha kuulda mälestusi, sügavaid arutlusi kurjuse teemadel, inimeste kibedaid kommentaare. Ei jaksa ja halva meenutamine ärataks selle juskui jälle ellu. Eriti kole on, kui manatakse.

Minu platvorm on vaikne mõtlus, palve ja armastus. Vahin küünlaleeki aknal ja palvetan hingede eest. Ja tuleviku eest. Ega kuri kao.

Nemad, kes 69 aastat tagasi viidi, nemad on täna kõige tähtsamad. Unustada küll ei tohi. Unustada ei saagi.

No comments:

Post a Comment