Saturday, March 31, 2018

5 - laupäeval


Laupäev 17-03-2018

Osakond on karantiinis. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Mul puudub igasugune ülevaade, mis maailmas toimub ja mind ei huvita ka. Mul on infopaast, internetipaast, söön ainult seda, mida sööklas antakse ja magan. Täna magasime kogu palatiga hommikusöögi maha. Lõbus naerune sanitar tuli meid lõpuks otsima. Babuulja muidugi kükitab alailma tumbotška ees nagu väike värvuke ja sööb midagi. Hambaproteeside lõgin õigetiba ärritab, aga las ta olla. Kaebab kõrget vererõhku, aga endal on hoopis hommikuti madal, siis tõstab voodis lamades jalad üles, kintsud on tal nagu noorel plikal.

Ira samuti krõbistab pidevalt midagi süüa. Ongi endale kõhu ette söönud. Enam pole ülbe, on üks vähestest vene naistest, kes mõistab telefoniga vaikselt rääkida, ei karju. Palus, et poeg kannaks 30 eurot üle, siis Borja toob sigarette ja kohvi, aga kohvi ei antud kättegi karantiini tõttu. Säh sulle!

Ei leia mugavat kirjutamisasendit, selg hakkab kohe valutama. Koridoris on küll lauad ja toolid, aga seal varitseb jurist. Ei viitsi tema juttu kuulata. Alide on igatahes praegu informeeritum kui mina, sest ta on sakstega Tallinnas, ostab raamatuid ja loeb lehti. Ikka pole aru saanud, KES need saksad on.

Babuulja tütrel on täna sünnipäev, saab 46 ja tõi sel puhul emale kotitäie tavaari. Sain singirulle küüslauguga ja astelpaju mahla. Ülimaitsev. Kuigi lubasin läbi ajada vaid haiglakraamiga, kulus selline turgutus marjaks ära. Mulle ei tooda midagi, olen askeetlikus loomelaagris.

Kevadine depressioon on täpselt kui vana??? 9. aprillil 1917 kurdab 22-aastane Alide, kui tüdinenud ta kõigest on ja küsib, mis elu see teiste teenimine on ja vastab ise, et see pole mingi elu. Oleks tiivad, lendaks kõrgele ja kaugele. Oi kui hästi ma mõistan.


No comments:

Post a Comment