Thursday, March 29, 2018

4 - reedel


Reede 16-03-2018

Suurepäraseid mehi leidub SIIN. Kui just näitlejaid pole, on ikka mõni muljetavaldava põlvnemise ja filmiliku elukäiguga jurist, kes su targa jutuga surnuks võib rääkida. KUI see jutt ikka kõik tõele vastab.

Palju õnne! Nüüd on meil lausa gripiepideemia. Kõik, kes soovivad, kirjutatakse koju. Arvasin ka, et soovin, aga siis sain aru, et ma lihtsalt EI JAKSAKS kusagile minna. Ainult voodi-WC-dušš-söökla-protsedurnaja-voodi. Võib-olla olen viiruse juba saanud, siis oleks hoopis nõme kodus põdeda. Mina jään! Sel aastal on juba pea 40 inimest Eestis gripi tüsistustesse surnud. Eks me siis näe imet, mis saama hakkab. Pahur Jaana läks koju, nüüd on meid kolm. Sain teada, et tema perekonnanimi tähendab üht valget lindu, aga mitte turteltuvi. :) Sinitška lendab ka koju. Nad on juristiga suured sõbrad. Küllap seadusetundjat köidavad seaduserikkujad.

Loen, et Alide muudkui ootab ja igatseb. Ootab sõja lõppu ja eluõnne, igatseb armastust. Ma ootan söögiaegu ja õhtuid, koduigatsust pole, väsimus vaid.

Käes on kõige nõmedam hetk. Mehed vaatavad midagi kellegi arvutist ja möirgavad naerda. Panen palatiukse kinni, aga see rõve naer kostab läbi. Kannatan ära, mõeldes sellele, et Alide päevikus surevad mehed esimeses ilmasõjas, meie oma eesti mehed. Siin möirgavad naerda ka meie oma Eesti vene mehed, tihti kuritegeliku taustaga, narkomaanid, joodikud või lihtsalt haiged. Inimesed.

Ja mida ma loen! Alide sõidab Talinnast rongiga Jõhvi ning teel tulevad kaks kena vene madrust peale, kellega ta rääkida ei oska. Tahaks, aga ei saa. Mina siin enam-vähem oskan ja saaks, aga alati ei taha. Samas imestan, et tsaariajal noor naine vene keelt ei rääkinud. Aga noh ta oli ju sakste teenija. Ju ei läinud tarvis.


No comments:

Post a Comment