Thursday, March 29, 2018

3 - neljapäeval


Päikseline hommik, õues on taas miinus. Sain magada hoolimata palati ülerahvastatusest ja naabrinna norskeist. Koduigatsust pole, ootan Milgamma süsti. Olen end Alide päevikusse sügavasti sisse lugenud. Tal on seal tähed ja meri ja igatsus ja suve lõpp. Mul on siin kevadine depressioon.

Akna taga on kased, kõrged kevadised pilved, sinine taevas ja palatiseinal päike ning päikeselaigus trellidemuster. Ilus. Kui oskad näha. Ma oskan. Nii on kergem. Mõtetes ronin juba kodus õunapuu otsa ja lõikas möödundaastaseid kasusid, mis suvel murdmata jäid. Tundub, et tahe midagigi teha on üldise hämaruse all kusagil olemas ning võib õige pea end ilmutama hakata.

Ira ja babuulja räägivad poliitikast, Jaana ikka ei suhtle veel ja mina põhiliselt kuulan, kuni babuulja võtab otsad kokku, et mida temal, ajudeta vanamooril, ikka seletada. Vat alati ei satu mõne näitlejaga samal ajal haiglasse, et oleks huvitav, aga mul on ju Alide päevik.

Kell on viis ja õues jumalast valge. Meile anti õhtusöök juba kätte, aga see plovi sugulasest riisimöga jäi minust puutumata. Jaana pakkus sefiiri, nii armas temast, aga ütlesin ära, pole isu. Pärast õhtusööki ei saagi ma ravimeid, ainult Ascorutini.

Päevikukirjutaja on õigekirjas üsna tubli, kuid kirjavahemärke ei kasuta. Ei kirjuta ka kohalikus murrakus, kuid vahel kargab mõni ootamatu kirjaviga sisse, mis mind pisut üllatab. Siiani pole veel aru saanud, KUS täpselt ta oma suve veedab ja kes on see salapärane „tema“. Selge, et kusagil kõrgel kaldal, Toila, Voka ja Päite – see kant.


No comments:

Post a Comment