Wednesday, March 28, 2018

2 - kolmapäeval


Kolmapäev 14-03-2018

Head emakeelepäeva! Hommikul tõmmati maja ees lipp vardasse. Venelanna asemel toodi noor ja põrnitav Jaana, kes rääkida ei taha ja on vihane, et ta ümberasustati. Ega minagi viitsi suhelda. Muudkui kirjutan. Sinitškaga näeme koridoris ja sööklas. Täna tahaks küll rohkem emakeelt kuulda. Õnneks inimesed helistavad. Laivi näiteks helistas ekstra emakeelepäeva puhul ja rääkis, kui tähtis on luule olemasolu keele püsimisel. Nõus.

Oh kurat! Enam pole üldse naljakas. Palatisse kanti üks voodi juurde, sest osakonnas on gripiviirus ja gripihaigele tehti üksikpalat. Palju õnne mulle! Neljakesi selles pisikeses uberikus.

Gripiviirus, juhhei! Meile anti nimelised kopsikud ravimitele vee peale joomiseks. SEE meeldib mulle väga, kuigi viiruse pärast olen tõsiselt mures.

Jaana jookseb kohe palatist välja, kui mina sisse tulen. Säh sulle emakeelt ja selle rääkimist! Teine päev alles ja juba on VÄGA paha tuju, aga valgevenelannast babuulja muudkui patrab. Lasku käia, ta pole üldse halb. Väga usklik ja 82 aastat vana. Selles eas pole küll tarvis sattuda haiglasse, kus peab ise endaga toime tulema.

Ainus, mis mind ja päeviku-Alidet selles saja-aastases vahemaas ühendab, on ilmselt vesi. Alide käib mere ääres istumas ja kirjeldab selle meeleolu, minu privaatsed hetked siin on duši all. Seisan seal, kuni jaksan ja loodan, et halb koos veega kanalisatsiooni kaob.

Üksindus seob meid samuti. Alide üksindus on suurem, minul ajutine, aga tsaariajas oleme mõlemad – Alide aastas 1916 ja mina venekeelses keskkonnas. Ira, kes gripi pärast meie palatisse toodi, on ülbe ning nõme, sõimab babuuljat. Vaatame, kaua ma kannatan.


No comments:

Post a Comment