Thursday, February 22, 2018

Sain täna lõpliku kinnituse

Pärt Uusbergi teose "Eesti atmosfäärid" läbi. Kui tsükli aastaegade vahele lauldakse "Laula, laula, suukene.... külla sa siis saad vaiki olla, kui saad alla musta mulla... kena kirstu keskeella..." Ja nii viis korda kontserdi jooksul.

No mis sa ütled?! On ju väljasureva rahva laul?

Kogu austuses Uusbergi ilusa helikeele vastu sooviksin isegi mina - aeglane ja uimane ja meelsasti vaikiv - pisutki elu ja tempot ja rütmi.

Kevade ja Suve jookslu lootsin ning ootasin, aga siis tulid taas Sügis ning uuesti Talv ja Elu jäigi olemata. Elu jäigi elamata.

Juhan Liivi sõnadele loodud viimane lugu oli küll imeilus, aga LOOMULIKULT nukker, kuigi sõnad eeldaksid vaiksetki rõõmu. No küllap see vaikne rõõm siiski oli. Egas taevasse vaadates kõlbagi õnnest kiljuda.

Kurbus kaob, mure kaob
rahu tunned hinges sa,
kurbus vaob, mure vaob,
pilgu heidad taeva sa...

Kooridel ja puhkpilliorkestril oli taevalik kõla. Minu jaoks.

No comments:

Post a Comment