Sunday, February 18, 2018

Sada mandoliini

Küllap ma sain sellest projektist teada Triinu käest. Juba eos. Ja hakkasin kohe seda kontserti ootama. Minu puhul on ikka nii, et kui on olemas isiklik seotus, on olemas ka kõrgenenud huvi. Ma usun, et selline seos on üldisemgi.

Feissbukis nägin proovivideosid ka, nii et ettekujutus oli olemas. Olgu siin kohal märgitud, et ka mina olen Tartu peda esimesel kursusel mandoliini õppinud. Kahjuks täiesti tulutult. Olin ikka topski küll ja mingit huvi ka polnud.

Saja mandoliini kontserdi formaat oli ka hea - lugude vahel videod mandoliinimängijatest. Hetkest, mil ühe video lõpul oli kirjas, et isa ja tütar, kes ses videos mängisid, on tänaseks juba taevases mandoliinorkestris, hakkas vesiseks kiskuma. Edasi läks pisaratega.

Polnud ammu tajunud sellist inimesi ühendavat tunnet. Meil käib ju pidev üksteisele ärapanemine, ilkumine, parastamine ja väljanaermine. Nüüd oli sama hingestatud olemine, kui laulva revolutsiooni aegadel.

Tõesti oli lahe. Oli särtsu ja rütmikust. Oli laulu, mis sajast suust (pluss publik) kõlas võimsalt. Ja Ernesaksa "Mu isamaa..." lõputremolo kõlas ikka väga vägevasti.

Täna ma uskusin Eestisse.

No comments:

Post a Comment